Tunne oma kodukanti

Tänu Marika ettevõtlikkusele sai terve punt tegelasi kokku Türil ringhäälingumuuseumis. Olen varemgi mõelnud, et võiks seal käia, kuid ei ole varem spetsiaalselt seda käiku ette võtnud. Eriti põnevaks läks siis, kui hakkasime ise kuuldemängu meisterdama. Muud ma sellest ei mäletagi, et mina olin karu, mõmm-mõmm - ikkagi rolli keskendumine! Siis saime proovida teha ka spordireportaazi ja selgus, et ma rääkisin liiga palju ja ei lasknud kaasreporteril tarkuseteri puistatagi :-)

Seejärel külastasime umbes 150 a vanust Särevere puumõisa. Osaliselt on see hoone renoveeritud, kuid näha on kihte erinevatest ajastutest, sealhulgas ka sirgete seinte ajastut. Nüüd aga annab see võimaluse restaureerimisõpilastele lammutus ja taas ülesehitustöödeks. Piinlik asja juures on see, et ma olin senini üks nendest, kes pidas Särevere mõisaks hoopis lähedal asuvat uhkemat vene aja koolimaja...

Järgmine peatuspaik oli aasta kauneima põhikooli tiitli saanud Laupa mõis, kus käisid suured renoveerimistööd. Uhke aula, suur kamin, korrastatud soklikorrus. Kui alguses saime pragada, et kes te olete ja miks te siin olete, siis läks asi sujuvalt üle huvitavaks ekskursiooniks. Tore oli teada ka fakti, et kohalik mõisnik oli rahva vastu sõbralik ja muidu ettevõtlik. Mitte nagu mõned, kellest legendid vaid julmusi räägivad. See Laupa kool on selline, et sinna läheks juba õhkkonna pärast kasvõi õpetajaks (mäletan, et kunagi ütlesin kindlalt, et õpetajaks ma küll ei hakka, aga näe, kuhu suunda mõte liigub). Igatahes, kui arvad, et tunned oma kodukanti või Eestimaad, siis tegelikult on ikka väga palju vaja veel ringi vaadata ja teadlikult uurida.

Päev lõppes mõnusa saunaga. Ja eriti uhke oli saunast joosta külma tiiki suplema. Tirtsud laulsid ja augustikuine udu tõusis heinamaade kohale.