Mul on oma tennispall

"Emme, ma kutsun sulle kiirabi,"ütleb minu kallis 13-aastane poeg. "Ei, ära kutsu, niisama pisiasjade peale ei tohi kiirabi kutsuda," on minu vastus. Natukese aja pärast, kui mu peavalu on hullemaks läinud, kuulen:"Ma ikka kutsun." Kiirabi saabus tunniga, kuigi elan haigla kõrval. Ei saa ju olla midagi tõsist, kui laps helistab, et emmel on peavalu. Haiglasse jõudes ei olnud ma enam adekvaatne, ei orienteerunud ajas, kohast vist siiski veel olin teadlik. Vahepeal tehti kompuuter ja leiti, et tühise väljakutse taga on ajusse kasvanud tennispall, suuremgi. Mind ralliti, seekord kiiresti-kiiresti teise haiglasse. Jäin ootama päevadeks täpsemat uuringut, mis paraku kinnitas vana leidu. Iga päev käisin Nõmme metsas jalutamas, Nõmme turult häid asju ostmas, metsaõhku nautimas. Muidugi oli mu peas miljon miksi: kuidas siis nii, miks mina, vaatasin olukorda nagu oksal istudes, eemalt. Teadsin, et hästi, on pall, aga vähemalt on ta hea. Kuidas saaks teisiti? Sain koju ja jäin ootama kõnet, millal minna operatsioonile. Mulle meeldib tennis. Meeldib harrastajana kõksida omasuguste toksijatega. Mõned aastad tagasi võtsime isegi väikse pundi peale tennisetreeneri, kes õpetas meile põhitõdesid ja see oli tõeliselt tore! Hobi viis mind isegi eestikaid vaatama. Aga nüüd on mul oma tennispall. Kogu aeg kaasas. Päris hirmutav. Või peaks seda võtma kui privileegi? Päris kindlasti edasi üks päev korraga. Foto laenasin pets24.ee lehelt.