Kas süda on ümmargune?

Epp Petrone reisiromaan jäi raamatupoes mulle näppu ja pärast seda ei saanud ma seda enne kõrvale panna, kui ta läbi oli loetud. Minu praegust elutempot arvestades käis see väga niuhti. Lõpetasin eile öösel.

Ilmselt paelus see ladusas tekstis kirjutatud raamat mulle põnevust eelkõige paljude paralleelide tõttu, mis tõmbas välja mu oma reisiseiklusi. Mulle meenus, kuidas 18-aastasena hakkasin Soomest tuttavatel Rootsi vahet külas käima. Ükskord sattus kajutikaaslaseks üks Soome naine, kes oli reisinud läbi terve maailma. Jutustasime peaaegu terve öö ja kuulasin suu ammuli, kus ta kõik käinud on ja mis ta teinud on. Ise ei olnud ma sel ajal veel peaaegu kusagile jõudnud. "Sul on aega. Küll sa jõuad!" julgustas tema. Ja siis läkski lahti, kuskilt sain selle reisipisiku ikka paratamatult külge.

Minu reisid ei kulgenud nii ekstreemselt nagu Epu oma, mida ta raamatus kirjeldab. Paljud neist olid seotud tööga ja ühendatud hobidega. Aga leidsin väga palju paralleele. Kuskilt jooksis läbi Epu mõte, et see saab juhtuda ainult naistega. Mingil hetkel oleme ikka sińisilmad küll, aga kui ei oleks, jääks paljud käigud käimata ja tegelikult pead usaldama ka oma sisetunnet. Eredad isiksused, keda kasvõi korraks oma reisidel kohtad, tulevad teinekord su juurde tagasi kas mõtete või kujutluste näol. Kohtasin Taimaal sukeldudes laeval üht lahket vene naist, kes oli ümbermaailmareisil ja kes edasi suundus Singapuri ja siis edasi ta ei tedanud veel kuhu. Seniks sukeldusime. Üks päev korraga. Ja selliseid boheemlikke tegelasi leidus igal pool. Seljakotid seljas ja otsimas iseend uutes sihtkohtades. Sellisel pikal kulgemisel nõustun Epuga, et reisimine on raske töö.

Reiside puhul oli kuidagi nii, et ma ei otsinud erilisi seiklusi, kuid peaaegu alati leidsid need mu üles. Kord avastad end Türgis sõbrannaga hääletamas, teinekord Brasiilias üksi ööbimas võhivõõra sõbra juures ja kui naased Taimaalt veealusest maailmast, ei saa silmi lahti tehes aru, kuidas hotellis nii tuttavad maalid seintel on. Ja alles paariminutise toibumise pärast saad aru, et oled jõudnud oma koju... Reisid on üks võimalus end lahti raputatada ülearusest ja tähtsana näivast vähetähtsast. Aga kuna hetkel on midagi väga tähtsat teoksil, siis minu reisid toimuvad edasi mõne aja pärast. Koos hea kaaslase, pere ja väiksemate ekstreemsustega. Seniks loen raamatuid!

Mis aitab hiiliva masenduse vastu?

Mul on tunne, et olen sulgunud oma urgu, kust puudub side välismaailmaga. Kui just ise kuskile oma nina ei topi, ei tunne mitte keegi sinu vastu ka huvi. Ma ei suhtle peaaegu mitte kellegagi. Väljas on libe ja seetõttu sinna ülearu palju ei kipu. Ülepäeviti sunnin end basseini ja need ongi mu õnnehetked. Magan palju, sest hommikuti pärast öiseid asendite otsimisi on lõpuks uni magus ja ei tea, millal jälle saab. Hommikuti avan oma "jõulukalendris" iga päev uue akna ja söön ära oma vitamiini, mis näitab, et vist paar nädalakest veel... Teoorias tean, et vajangi praegu vaikust ja rahu, kuid pärast juba kuuajalist kodusistumist hakkab sellest täitsa küll saama...Hmmmm, mis aitab masenduse vastu? Äkki needsamad roosad ujumisprillid, mida paar aastat tagasi Portugalis proovisin?

Oli kord üks sõber

Sõbrad olid ja on. Isegi, kui nad elavad edasi vaid meie mälestustes. Minu mälestustes elab meie Kuti rõõmsa ja iseloomuga kutsana, kellega sõbrunemine võttis aega aasta. Siis ei pidanud enam temaga jalutama 30 m tagapool järele sörkides. Võisin teda sügada ja olla lausa tema sügamismasin. Oh seda koerte siirast rõõmu, kui peremees koju tuleb ja ta jalutama viib! Või seda siirast mõnulemist, kui ta paide peale end selili viskab ja käpa tõstab, et süga veel! Vahel võib ta innustunult sitsida, maiuspalu manguda ja unustada keelegi suust välja! Meie sõbrakesed on meie ümber ja nii loomulik osa meie elust, et teinekord ei oskagi nagu ilma nendeta elada-olla. Ja mida rohkem on nendega vaeva nähtud, seda kallimad nad lõpuks on.

Kuti leiti kutsikana peaaegu 14 a tagasi, kui ta oli bensiinijaama maha jäetud. Ta sai omale maailma parimad peremehed ja kodu, kus teda armastati. Sellisena nagu ta oli. Lõpuni välja ja ka pärast seda. Kuti haual ilutseb lumehanges lillekimp. Istutan kevadel sinna ise ka lilli. Ootan, et suur kurbus hinges asenduks leppimisega, et koerte taevas on tal sama hea elu, kui oma kalli pere seltsis ning kusagilt enam ei valuta ning ta saab jälle rõõmsalt joosta, kasse ja siile taga ajada ning oma kodu kaitsta ning peret armastada nagu varemgi.

Armsad kingitused

Kingitusi on armas saada ja veel armsam on neid ise teha. Ma arvan, et tegin ise päris nunnu kingi: keraamilise lusikaaluse ja tikitud kotikese. Teine kunstiteos-võitops-paraku natuke ebaõnnestus, kuna algaja keraamikuna olin kokku mätsinud ilusa asjakese, mis ahjus uue kuju võttis ning lukk ja lukuauk ei sobinud enam kokku :-) Nendesse isetehtud asjadesse on pandud kindlasti märksa rohkem hinge sisse kui poest ostetutesse. Ja muidugi ka aega. Aga aega mul on, nagu ütleb Tätte oma laulus.

Kõik kõik on uus 2011 jaanuarikuus!

Uus aasta tuli! Võtke istet meie pingil, palun! Aga ärge taskuid eurosid liiga täis pange, sest kui need pudisema hakkavad, siis leiab need lume alt alles kevadel!

Mäletan selgesti, et kui eesti kroon tuli, lõpetasin mina keskkooli ja pärast lõpuaktust läksime koolimaja teise otsa raha vahetama. Selline püha hetk siis. Nüüd aga ei vaevunud ma küll midagi vahetama. Säästan parem poemüüjate närve ja maksan kaardiga. Aga elagu 2011, kus kõik on uus! Isegi lumi on igal hommikul nagu uus :-)