Oli kord üks sõber

Sõbrad olid ja on. Isegi, kui nad elavad edasi vaid meie mälestustes. Minu mälestustes elab meie Kuti rõõmsa ja iseloomuga kutsana, kellega sõbrunemine võttis aega aasta. Siis ei pidanud enam temaga jalutama 30 m tagapool järele sörkides. Võisin teda sügada ja olla lausa tema sügamismasin. Oh seda koerte siirast rõõmu, kui peremees koju tuleb ja ta jalutama viib! Või seda siirast mõnulemist, kui ta paide peale end selili viskab ja käpa tõstab, et süga veel! Vahel võib ta innustunult sitsida, maiuspalu manguda ja unustada keelegi suust välja! Meie sõbrakesed on meie ümber ja nii loomulik osa meie elust, et teinekord ei oskagi nagu ilma nendeta elada-olla. Ja mida rohkem on nendega vaeva nähtud, seda kallimad nad lõpuks on.

Kuti leiti kutsikana peaaegu 14 a tagasi, kui ta oli bensiinijaama maha jäetud. Ta sai omale maailma parimad peremehed ja kodu, kus teda armastati. Sellisena nagu ta oli. Lõpuni välja ja ka pärast seda. Kuti haual ilutseb lumehanges lillekimp. Istutan kevadel sinna ise ka lilli. Ootan, et suur kurbus hinges asenduks leppimisega, et koerte taevas on tal sama hea elu, kui oma kalli pere seltsis ning kusagilt enam ei valuta ning ta saab jälle rõõmsalt joosta, kasse ja siile taga ajada ning oma kodu kaitsta ning peret armastada nagu varemgi.