Teatriaasta, lumeaasta, lõppev aasta

Kuigi 2010. a oli tituleeritud lugemise aastaks, oli see minu jaoks pigem teatriaasta. Kui alles mõnda aega tagasi tundsin end häirituna, et kõnnin iga päev vähemalt kolmest teatrist mööda, kuid satun sinna üliharva, siis sel aastal olukord kuidagi iseenesest muutus. Ilmselt ka seetõttu, et trenne ma juba pool aastat ei anna ning õhtud on vabamad. Tihedate teatri- ja kontsertikülastajate hulka ei saa ennast siiski lugeda, kuid mõnusaid elamusi on olnud üksjagu, pole neid kõiki küll kirja pannud. Viimatine Rakvere teatri külastus suure lumetormiga tipnes küll autosõidu ekstreemkogemuse ning suure unega esimese vaatuse ajal. "Papagoide päevadest" jäi meelde eelkõige lõpp ja kivirähulik eestlaste tögamine.

Draamateatrisse läksime vaatama "Kirsiaeda", kuid uksel selgus, et see on asendatud "Grõnholmi meetodiga". Kuna me polnud seda tükki näinud, sobis see vahetus ka meile. Kui sellist valikumeetodit päriselt ka kasutatakse, siis on ikka päris karm. Pead olema kõva psüühikaga ja hea psühholoog, kui kuskile näiteks tööle kandideerid. Etenduse lõpus jalutasime aega parajaks tehes ringi ja mina silmasin kedagi väga Soome presidendi sarnast."Näe, Tarja Halonen on ka teatrisse tulnud!", viskasin nalja. Vastuseks sain: "Ah, kõik soomlased on ühte nägu!" Aga kui ikka tähelepanelikult vaatasime ja teatri ees ka saatkonna auto ootas, siis saime aru, et meie hõimurahva president ongi lihtsalt külas ja tõelise estofiilina tunneb ta huvi meie kultuuri ja tegemiste kohta. Nii armas.

Küll aga läks sel aastal Jazzkaar kuidagi märkamatult mööda, ilma et ühelegi kontsertile oleks jõudnud. Aga ega igale poole ka ei jõua. Eriti veel siis, kui oled esimest päeva ametlikult päris kodune, nagu mina täna, aasta viimasel päeval. Ja tegelikult väärib selline olukord nautimist ja keskendumist. Teeks nii, et kusagile pole kiire ja midagi ei pea tegema. Selline aasta lõpp siis. Ilus aasta oli see 2010. Jääb kauaks meelde. Kellele lumeaastana, kellele teatriaastana, kellele lugemisaastana, kellele abiellumise aastana...Minu elu ta igatahes muutis. Positiivsemaks, teistsugusemaks ja loodan, et suudan nende muutustega hästi kohaneda. Head 2010. aasta ärasaatmist kõikidele kallitele sõpradele-tuttavatele!

Pilt on laenatud Mertzi purikakogust.

Gurmaanlusest

Lisaks sellele, et võin viimase aasta harjutamise järel pidada end omast arust juba üsna heaks leivaküpsetajaks, oleme kuidagi tavapärasest tihemini olnud heade restoranide külastajad. Eriti aktiivsed olime aasta teises pooles. Hea avapauk sellele oli Otepää kandis Tammuri talus, kus head sõbrannad tüdrukute õhtu kirsina seal suurepärase ja väga mitmekäigulise gurmaanluse õppetunni korraldasid. Õige pea järgnes külluslik ja spetsiaalselt meile valmistatud pidusöögi proovi õhtusöök Platzis. See oli parem ja ehedam, kui oleks osanud ette kujutada. Õhtusöök heas seltskonnas ja õhkkonnas restoranis Ribe jäi meelde maitsva toidu ja hea teenindusega. Korduvalt on külastamist väärinud Moon ja sealne hitt on meie jaoks olnud creme-brulee: suur, suussulav ja pealt väga krõbe! Meenub ülihea köögiga hotelli restoran Siguldas ning Armeenia köök Riias.

Eraldi märkimist väärib Sfäär, kus mõnusalt koduse interjööri kõrval pakuti tõelisi hõrgutisi! Loomaliha...mmm...mõtlesin, et lähen kööki kursustele! Seejärel tähistasime oma väikest tähtpäeva kohas nimega Gianni. Sinna ei oleks ilmselt kunagi sattunud ilma Cherry voutcheri abita. Toit oli hea, kuid ma eelistan selliseid vabamaid ja kodusemaid kohti valgetele linadele ja kallistele hindadele. Siiski, toit oli küll maitsev. Aga eelistaks kindlasti uuesti kasvõi Vertigot, kus teenindus oli mõnus ja toit muidugi taas imehea. Õige pea ootas ees restoran Museum, kus samuti oli väga õdus istumine ja lisaks hõrgule lihale peab esile tooma nende shokolaadikooki. Siis järgnes töine pidusöök Karl-Friedrichis, kust avanes imeilus vaade ehitud Raekoja platsile ning, kus serveeriti oskuslikult kodumaist põdraliha. Hea, et ma praegu alkoholi ei tarbi, sest niiviisi restodes käies võiks minna veiniga liiale väga kergesti. Kuna selliste restoranide portsud ei ole kunagi liiga tegevad, siis maitseelamuste ja naudingute jaoks on see olnud väga mõnus aeg. Ja lisaboonusena on need gurmaanluse retked kergitanud ka minu langema hakkavat hemoglobiini taset ;-) Vot selline väike algaja gurmaan on minust saanud. Kui enne käisin kogu aeg trenni andmas, siis nüüd leiab mind pärast ujumaskäiku aegajalt hoopis restoranidest.

Loovuse otsingutel

Kunagi meeldis mulle väga teha erinevat näputööd. Eriti aktiivne olin 90ndate alguses Soomes, kus vaba aega ja võimalusi selleks oli väga palju. Kangasteljed, kudumisvardad, õmblusmasinad, keraamikakoda, innustavad sõbrad, kes ka muudkui nokitsesid. Küllap sain isu täis või siis lihtsalt kulus aeg vahepeal prioriteetsemate asjade peale.

Nüüd on taas aega ja päris vahva on jälle ise midagi teha. Hommikul vildid, päeval ujud, õhtul tikid. Vahepeal kood. Ja nii palju raamatuid ootab lugemist! Vahelduse mõttes päris huvitav, väga teistsugune elu :-)

Ilma kiuste...

Eestlased on üks jonnakas rahvas. Traditsioonidest peetakse kinni. Paar nädalat tagasi viibisin Jõulumäel ja nägin neid suuri ponnistusi, mida tehti, et saaks suusatada hoolimata sellest, et lund ei ole. Tallinnas olid sel ajal juba hirmsad lumekuhilad, kuid Jõulumäel töötasid lumekahurid ja öö otsa möllati traktoritega, et ette valmistada üle suve hoitud lumekuhilatest rajapõhi. Vaatasin seda meeletut töötegemist suurte silmadega ja plõksisin fotokaga öö jooksul tehtust paar piltigi.

Usun, et pärast lumetormi Monika, ei ole lumepuudust enam ei Jõulumäel ega ka teistes Eestimaa paikades. Aga nüüd tahame ikkagi ilma kiuste liikuda ühest punktist teise. No kõigil ei ole ka võimalik olla kodus nagu mõnel siin. Aga vahel on vist mõistlik seda siiski teha. Harvadel kordadel tuleb endalgi mõistus pähe.

Mulle meeldib väga suusatada. Olen selle talve hakul käinud ka radade juures nillimas, kopsud värsket talveõhku täis tõmmanud ja salaja mõtteid veeretanud, et lähen ikka rahulikult ja teen paar tiiru. Alati ei ole ju sellist lund ja radasid kuskilt võtta! Niivägatahaks! Lugesin Arterist Kristiina Shmigun-Vähi artiklit, kus ta räägib, et praegu ta suusatamas ei käi. "Mis siis, et olen osav, ei pea seda näitama. Olen ettevaatlik, ei taha, et peaksin pärast kahetsema," ütleb olümpiavõitja. Seekord võtan õppust. Mina olen ka osav, kui ilmselt mitte nii osav kui Kristina. Küll see lumi ka järgmistel talvedel maha tuleb. Või kui tule, siis on see ju meil võimalik ka ilma kiuste...

Tee seda, mis tuleb hästi välja!

Kasvatasin suvi läbi porgandeid. Sügisel, kui saagi üles kaevasin, avastasin, et suuremad neist olid saavutanud poes müüdavate beebiporgandite mõõdu. Noh, krõmpsutasime need ühe õhtuga ära, kuid tekkis küsimus, kas see vääris ikka terve suve hoolt ja vaeva.

Uued väljakutsed ootavad ees. Loodan väga, et olen nendes tegevustes edukam kui porgandite kasvatamises. Olen puhkusel ja plaanin jääda pikemaks ajaks koduseks. Arvan ise, et see võiks mul päris hästi välja tulla :-)