"Luikede järv" Estonias

Koos meile antud viimaste sekunditega jõudsime oma kohale ja juba avanesidki kardinad. Pärast nüüdisaegse balletitüki "Kevade" vaatamist tekkis tunne, et võiks ka klassikat uudistada. Kuna "Luikede järv" taas Estonias lavastus, ei anna midagi klassikalisemat otsidagi. Silmailu, graatsiat ja muinasjutulist fantaasiat jagus tükiks ajaks. Mulle tegi omale kõige rohkem nalja see, et meil on kodus väikelastele mõeldud mänguasi, mille üleskeeramisel hakkab mängima lõik "Luikede järvest". Ja selle äratundmiseni jõudis nii mõnigi tegelane, kes oli teatrisse kaasa tulnud ;-)Kellele meenus "Nu pogodi" multikas, kellele miski muu, aga tükike etendusest on üleval ka Estonia kodulehel http://www.opera.ee/1437

Igatahes, sain kinnitust sellele, et baleriini elukutse on väga raske. Ja me võime vaid arvata, et saame aru, kui palju tööd selle jaoks peab tegema. Küllaltki asjatundmatuna sel alal võin vaid hoomata osakest sellest tööst, mis lavalaudadel särana välja paistab!

Hea teeninduse päev-kuu-aasta...

Hakkasin siia blogisse kunagi kirjutama häid emotsioone või mälestusi, ühesõnaga midagi, millest oleks hea olla. Tegelikult on nii vähe vaja, et inimesel tuju heaks teha. Või halvaks. Kas viga on minus, et lasen end pidevalt haavata kohutavast klienditeenindusest või olen lihtsalt liiga tihti pidanud viimasel ajal selliste inimestega kokku puutuma?

Sain täna kesklinna ARKist uued load kätte ja kõva häälega õiendada. Ma ei tea, kas olen mina loll ja tundlik või miks seda minuga muudkui igal pool juhtub? Seal ei olnud järjekorra aparaati ja keegi tõusis ja läks ära. Kuna mina olin järgmine, läksin asemele. "Palun oodake!" kõlas väga käskival toonil. No ma korra seisin seal laua juures ja siis istusin. Siis hakkas tulema räiget teksti, et tal on teisega pooleli ja kas ma tahan, et ta peaks mu sinna toolile kellegagi kahekesi istuma panema?!? Kohkusin kohe ära preili pahandamise peale ja küsisin, millest selline ülbus ja ootasin siis oma päris õiget järjekorda. Tähelepanelikumalt. Püüdmisega mitte lasta seda jama enda sisse ja mitte ärrituda.

Või kui palud ettevõttel nimega EE teha nende väljastatud arvele paranduse, st vormistada see enda nimele, siis saad sõimata. "See ei ole võimalik! Ja kui arve on maksmata, pöördume selle inimese poole, kelle nimi on arvel!" kuuled telefonist kõrge tooniga kriiskavat häält. Nii lihtne ongi. Tahad raha maksta, aga ei saa. Ja siis see asjaajamise viis, mille tagajärjel tunned, et see ei saa olla aastal 2010, siin ja praegu.

Küllap olen ikka ise ka tundlik. No aga kuulge, klienditeenindajana võiks aegajalt meelde tulla, et vahel võib ju olla ka hea teeninduse päev, millest kasvab välja kuu, aasta. Ja kui käin elus mõne korra kuskil asutuses, kujuneb mul sellest käigust asutuse maine. Ma olen unistaja. Ühel päeval peab ju hakkama jää sulama.

Ujumine kui meditatsioon

Olen vahepeal unustanud päris mediteeriva tegevuse - ujumise. Suvel ujusin jõudumööda kõikvõimalikes järvedes, nii päeva ajal kui vahel ka öösiti. Niipalju kui ma mäletan, meeldivad mulle järved väga. Näiteks Pangodi. Ujud kaldast pisut eemale, keerad selili, vaatad pilvi, piilud puid eemal ja lased end täiesti lõdvaks ja vesi kannab sind turvaliselt. Vahepeal oli mul lausa nõrkus üle järvede ujumises. Sel suvel andis kuumus võimalust nautida merevee mõnusid. Ja pärast seda looduslikku naudingut ma pole eriti tihti suurtesse basseinidesse jõudnud. Hiljuti taas käisin ja avastasin, et sinna minek on seda väärt.

Ujumine on mediteeriv seetõttu, et pikemat distantsi läbides hakkavad mõtted iseenesest jooksma. Kui arvatakse, et see on igav ja rutiinne, siis võib olla ka selles iva sees. Aga tegelikkuses tekivad mul just pikemal ujumisel igasugu mõtted. Vahel on isegi kahju, et neid kohe üles kirjutada ei saa. Ja nagu joogatunnis üritad pea mõtetest tühjaks saada, siis võib see lõpuks õnnestuda ka ujumise lõpuks. Eriti meeldivad mulle need ujulad, kuhu valgus pääseb sisse mängima. Sukeldud päikesekiirtesse ja naudid. Kohe ujumise isu tuli nende mõtete peale. Olgu siis distantsiks kasvõi peaaegu olematu 500 m või midagi muud jõukohast, mis vastab vajadustele ja tervislikule seisundile :-)

Uus nimi ja nägu

Arvasin, et seoses nime muutmisega on asi veel palju hullem, kui see tegelikult on. Üksjagu ratsutamist ametiasutusest teise. Pass, ID kaart, pangakaardid, juhiload, auto paberid, kinnistu, registrid...ja saabki vist varsti ring peale... Mõnes kohutavana tunduvas bürokraatiapesas on läinud tegelikult kõik hoopis ladusamalt, kui pelgasin. Noh, seda ju ikka juhtub, et näpujälje võtja jookseb kokku ja läheb rohkem aega seetõttu või keegi vastab telefonikõnele, kuid tegelikult jätkab vestlust hoopis teise kliendiga. Aga lõpp hea, kõik hea. Tegelikult on nad tublid ja et palju asju saab teha digiallkirjaga ja internetis, on lihtsalt super. Ja mul on nüüd uus nimi ning nagu pildilt näha, ka pisut uus imidz :-) Kujundajaks ikka Elisa. Aga vähemalt ei juhtu joonistades nii nagu ARK fotokabiinis, et asetad silmad nõutud kõrgusele ja pool laupa jääb pildi pealt välja.

Sügise ilu

Ma ei väsi imetlemast sügise ilusaid värve, seda rikkalikku kunstnikutööd, mis igal aastal üha uuesti vaimustuma paneb! Natuke kurblikud kured sätivad end kolmnurkades lõuna poole, osad puud on raagus, osad eputavad üha värvilisemate rüüdega. Kastanid poevad iseenesest pihku ning tammetõrud ehmatavad aegajalt end kolksuga plekkkatusele kukutades. Öösiti on selge tähistaevas ja külm näpistab kõrvalesti. Päeval särab sügispäike soojalt ja mõnusalt. Ja õhtuti jalutades langevad lehed nagu lumesadu. "Kas pole kaunis?" mõtlen iga päev. Selline sügis on kingitus. Isegi siis, kui edasi tulevad kurjad ilmad.

Reis lõunamaale

Kui tahad kuskile ilusasse kohta sõita, siis lähed ju ikka lõunasse. Meie võtsime pulmareisi ette parimatesse kuurortitesse, mis jäid Otepää ja Riia vahele ;-) Kuldne sügis oli kätte jõudnud ja seda saime nautida täiel rinnal. Vürtsiks juurde ilusad uued ja vanad kohad, eriti rõhutaks maalilist Siguldat. Gurmeeõhtusöögid, pikad jalutuskäigud, üllatuslik salsapidu Riias ja muidugi parim seltskond, mida hing vaid ihata sai!