Hea teeninduse päev-kuu-aasta...

Hakkasin siia blogisse kunagi kirjutama häid emotsioone või mälestusi, ühesõnaga midagi, millest oleks hea olla. Tegelikult on nii vähe vaja, et inimesel tuju heaks teha. Või halvaks. Kas viga on minus, et lasen end pidevalt haavata kohutavast klienditeenindusest või olen lihtsalt liiga tihti pidanud viimasel ajal selliste inimestega kokku puutuma?

Sain täna kesklinna ARKist uued load kätte ja kõva häälega õiendada. Ma ei tea, kas olen mina loll ja tundlik või miks seda minuga muudkui igal pool juhtub? Seal ei olnud järjekorra aparaati ja keegi tõusis ja läks ära. Kuna mina olin järgmine, läksin asemele. "Palun oodake!" kõlas väga käskival toonil. No ma korra seisin seal laua juures ja siis istusin. Siis hakkas tulema räiget teksti, et tal on teisega pooleli ja kas ma tahan, et ta peaks mu sinna toolile kellegagi kahekesi istuma panema?!? Kohkusin kohe ära preili pahandamise peale ja küsisin, millest selline ülbus ja ootasin siis oma päris õiget järjekorda. Tähelepanelikumalt. Püüdmisega mitte lasta seda jama enda sisse ja mitte ärrituda.

Või kui palud ettevõttel nimega EE teha nende väljastatud arvele paranduse, st vormistada see enda nimele, siis saad sõimata. "See ei ole võimalik! Ja kui arve on maksmata, pöördume selle inimese poole, kelle nimi on arvel!" kuuled telefonist kõrge tooniga kriiskavat häält. Nii lihtne ongi. Tahad raha maksta, aga ei saa. Ja siis see asjaajamise viis, mille tagajärjel tunned, et see ei saa olla aastal 2010, siin ja praegu.

Küllap olen ikka ise ka tundlik. No aga kuulge, klienditeenindajana võiks aegajalt meelde tulla, et vahel võib ju olla ka hea teeninduse päev, millest kasvab välja kuu, aasta. Ja kui käin elus mõne korra kuskil asutuses, kujuneb mul sellest käigust asutuse maine. Ma olen unistaja. Ühel päeval peab ju hakkama jää sulama.