Seenele!

Käisime nädalavahetusel sõpradega seenel. Võtsime ette juba korduvalt läbitud, kuid alati üllatusi pakkuva Penijärve matkaraja Vana-Võromaal. Metsaalune muutub nii ruttu, kuid kord aastas seal käies on tunne, et täitsa uus koht kohe. Sel korral oli metsaalune täis pilvikuid, pruune seeni ja ka kukekaid. Õhk oli nii osoonist rikastatud, et pea hakkas ringi käima! Siin Tallinnas võid selle tossatud õhuga nii ära harjuda, et hakkad seda normaalseks pidama...Ja siis üllatati meid vihmaga. Raba muutus valgeks, nii kõvasti sadas.

"Näe, siin on kukeseened, kes võtab?"
Vaikus. Keegi ei tahtnud kummarduda, sest vesi sadas lihtsalt jope vahelt sisse :-)

Ja tagasi Tallinnasse jõudes kuulsin auto tagaistmelt 3 nädalat maal olnud teismeliste tüdrukute kahekõnet:"Vastik, mulle ei meeldi siin Tallinnas." "Kellele siin meeldiks." Hakkasin isegi mõtlema, et mujal on ikka ka väga hea, eriti kui sellist värsket õhku oled saanud maitsta...

Kuidas jänesed U2 kontsertil käisid...

U2 piletid Helsingisse ostsime ära juba rohkem kui pool aastat tagasi. Ja ootamatult oli see päev kätte jõudmas - 21. august 2010. Enne seda aga tulime vastu ühele hädalisele, kel olid piletid päev varasemale kontsertile ja tal oli väga vaja neid meiega vahetada. Noh, head inimesed, nagu me olime, lasime sel siis lõpuks juhtuda, ise väikseid ebamugavusi sealjuures taludes.

Liikusime Olümpiastaadionile aegsasti, sest 50 000 inimese ära mahutamine võtab ju ikkagi aega. Kõrvatropid kõrvas, istusime nagu miskad statka tagumises servas ja ootasime huviga staaride ekraanile ja lavale ilmumist. Enne seda olin jõudnud juba pooleldi magama jääda ja väikse unegagi sain ühele poole: soojendaja ja peaesineja vahel oli pikk vahe. Ja siis...kuulutati välja kontserti algus...et tehnilise rikke tõttu see pisut venib. "Te istuste meie koha peal!" kostis samal ajal saabunud soomlaste suust. "No istuge sülle," proovisin nalja vastu heita. Aga kui pileteid uurisime, selgus, et meie kontsert on järgmisel päeval ehk 21. augustil!!! Jessas! Aga saabunud külalised pressisid end meie vahele, libistasid veini ja ütlesid, et ärgu me muretsegu. Ja kontsert võis alata!

Vanad head tuntud lood vaheldusid uuematega, rahvas tegi staadionil laineid ja möllas. Emotsioonid olid kõrgel, lava vinge, muusika vali...Aru ma nende suurte kontsertite puhul ei saa vaid sellest, miks pean ma olema suurel staadionil ja vaatama staare ekraanilt nagu video pealt. Meeldis tegelikult mulle see uus kogemus, kuid siiski liigun ma kindlasti tihemini väikestel salongiõhtutel ja ka väiksema mastaabiga muudel kontsertitel. Ja kõigil soovitan vaadata, mida nad teistega vahetavad ja ka vastuvõtjatel oleks täitsa tervislik jälgida, mida neile antakse :-) Elagu jänesed!

Saad selle, millest sa loobud!

Ostsin kunagi taolise pealkirjaga raamatu. Seal oli mitmeid päris häid mõtteid, kuid peamine sõnum oli see, et lase oma mõte vabaks, siis saad kõik, mis soovid. Itsitan siin omaette, et kui olen otsustanud sel hooajal trenniandmisega pausi teha, siis on juba mitmendat päeva tehtud suurepäraseid pakkumisi, mida varem olen ihaldanud. Vist tõesti teooria peab paika!

Tahan, ei taha...

Olime pikal jalutuskäigul Tallinna vanalinnas ning hirmus kaneeli-shokolaadi saiakese isu tuli peale. Just sellise järele, mida saab Komeedi kohvikust. Enne sinna minemist uurisime läbi kõikvõimalikud kesklinna ja kaugema kandi kohvikud, kuid üheski ei olnud midagi sellist, mida parasjagu oleks soovinud. Jõudsime juba "Mooni" juurde. "Oh, tahaks hoopis kalasuppi!" jõudsin mõelda, kui avastasin, et juba tesit korda sel suvel oleme seal ukse taga kohviku kinnioleku päeval...Tagasiteel "Komeedist" läbi minnes selgus, et seal ei olnud seda saiakest. Seevastu avastasime ülivägeva terrassi Solarise kohvikust! Läksime koju, närisin värskeid porgandeid ja tegin kesket ööd suvikõrvitsast väga maitsva supi. Ise mõtlesin:"Päris hea, et seda saiakest ei olnud :-)!" Tahan-ei taha...

Käisin Lätis, nägin kitse ja jaanalindu

Suveavastus Haapsalu

Selle suve positiivne avastus oli Haapsalu! Pitsikestega korda tehtud puumajakesed, uued ahvatlevad kohvikud, avatud rannapromenaad ja väikelinna suvekuurorti hõng. Maalilaagris jõudsin teha vaid küll ühe maali, aga mõnus oli see ikkagi. Kui jätad heades tegemistes liiga pika pausi, kipub mõte lukku minema, kuid siis on vaja head võtit, mis mõtte ja südame ja käe taas avaks. Meil on selleks võtmeks õpetaja Aime ja toredad südamlikud kaaslased. Nii valmis koostöös mõnus meenutus mereäärsest Haapsalust. Soovitan Haapsalut kindlasti külastada!

Joonistused teevad tuju heaks!

Ma lapsena ise joonistasin ka kogu aeg. Tihtipeale tegin midagi isale. Eriti, kui ootasin teda mõnelt reisilt koju. Ikka joonistasin ja mõtlesin, et tuleks ta juba kiiremini! Eile käisime Pärnus vennal külas ning armas Elisa oli meile taas pildi valmis joonistanud. No see teeb küll tuju heaks! Eriti kui märkad suunurkades südameid :-)

Maapealne paradiis Osmussaare

Sel suvel on mul õnnestunud väisata mitmeid saari. Osmussaare oli tõeline üllatus ja elamus. Mind ehmatas alguses ära, sest sinna sõitmine on paras ekstreemsus. Kui paati mahub 12 inimest, võib arvata, et see paat on väike. Ja kui paat on väike ning tuul kõva, siis ju kõigutab. Loogiline! Aga 45 min meresõitu, ujuda ma ju oskan ja olimegi kohal.

Osmussaare on hoopis teistsugune kui Aegna või Saaremaa. Kiviklibune, ilma suure metsata, kaljune, paekivine, põhjamaine. Kui jõudsime saare põhjarannikule, üllatas see oma karge ilu, pekslevate lainete, kõrge paljandi ja maaliliste vaadetega. Lihtsalt istu maha ja vahi suu ammuli. Kas see on ka meie Eestimaa? Olin tulnud just maalilaagrist ja mõte oli kuigi jooksma läinud. Oleks tahtnud sealsamas pintslid välja rebida, kuid need jäid ju mandrile.

Rändasime edasi läbi lambakarjade ja väljade, mis kuu aega tagasi oli täis metsmaasikaid. Kes jalgsi, kes traktori järelveokil. Vaatasime üle rannarootslaste kiriku varaemed, mida on hakatud kõpitsema. Kirik, millel on kell ja müürivare, on midagi enamat. Seal toimuvad vahel jumalateenistused ja see saar on näinud palju julmust. Sellest ka kivisse raiutus rootsikeelne ahastav hüüe: oo, jumal, andesta neile! Olnud koduks Vene sõjaväebaasidele, olnud enne seda päriskoduks Eesti rootslastele, praegu elab seal 1 pere. Pärast Osmussaare elanikkonna evakueerimist 12.juunil 1940 hakati baaside lepingu alusel saarele rajama rannakaitsepatareid number 314. 1941. aastal rannakaitsepatarei aga õhiti. Varem asus Osmussaarel üksainus seitsme taluga küla - Bien. Tänaseks on säilinud ainult kaks hoonet - Marksi talu rehealune ja Erkase talu laut. Taasiseseisvunud Eestis ei ole kunagised osmussaarlased ega nende järglased oma kunagisi maid tagasi oma käsutusse saanud. Aga loodus on Osmussaarel võimas ja usun, et ka seda saart ootab ikka ilusam tulevik. Ja eriti loodan, et üksikud turistid, kes looduskaitsealal käivad, suudavad end ikka tagasi hoida ja oma prahi sealt ise ka minema kanda.

Pildid tegi minu hea kolleeg Sirli.