Kuidas jänesed U2 kontsertil käisid...

U2 piletid Helsingisse ostsime ära juba rohkem kui pool aastat tagasi. Ja ootamatult oli see päev kätte jõudmas - 21. august 2010. Enne seda aga tulime vastu ühele hädalisele, kel olid piletid päev varasemale kontsertile ja tal oli väga vaja neid meiega vahetada. Noh, head inimesed, nagu me olime, lasime sel siis lõpuks juhtuda, ise väikseid ebamugavusi sealjuures taludes.

Liikusime Olümpiastaadionile aegsasti, sest 50 000 inimese ära mahutamine võtab ju ikkagi aega. Kõrvatropid kõrvas, istusime nagu miskad statka tagumises servas ja ootasime huviga staaride ekraanile ja lavale ilmumist. Enne seda olin jõudnud juba pooleldi magama jääda ja väikse unegagi sain ühele poole: soojendaja ja peaesineja vahel oli pikk vahe. Ja siis...kuulutati välja kontserti algus...et tehnilise rikke tõttu see pisut venib. "Te istuste meie koha peal!" kostis samal ajal saabunud soomlaste suust. "No istuge sülle," proovisin nalja vastu heita. Aga kui pileteid uurisime, selgus, et meie kontsert on järgmisel päeval ehk 21. augustil!!! Jessas! Aga saabunud külalised pressisid end meie vahele, libistasid veini ja ütlesid, et ärgu me muretsegu. Ja kontsert võis alata!

Vanad head tuntud lood vaheldusid uuematega, rahvas tegi staadionil laineid ja möllas. Emotsioonid olid kõrgel, lava vinge, muusika vali...Aru ma nende suurte kontsertite puhul ei saa vaid sellest, miks pean ma olema suurel staadionil ja vaatama staare ekraanilt nagu video pealt. Meeldis tegelikult mulle see uus kogemus, kuid siiski liigun ma kindlasti tihemini väikestel salongiõhtutel ja ka väiksema mastaabiga muudel kontsertitel. Ja kõigil soovitan vaadata, mida nad teistega vahetavad ja ka vastuvõtjatel oleks täitsa tervislik jälgida, mida neile antakse :-) Elagu jänesed!