Chopin ja väikesed lapsimed

Veebruari alguses toimus Estonias VIII Rahvusvaheline Fryderik Chopini noorte pianistide Narva 2010 laureaatide galakontsert. Oi kui pikk ja lohisev nimi sai:-) Kuna mul oli sinna kutse, siis läksin noori ja andekaid kuulama-vaatama. Ma ei käi väga tihti klassikalist muusikat nautimas, kuid Chopin mulle meeldib väga. Muusika on kuidagi kerge, helge ja mänglev. See tekitab minus häid mõtteid.

Järjestikku esinesid eri vanuserühmade parimad noored ja andekad pianistid. Enamus neist olid päris Venemaalt, Poolast, Usbekistanist, ikka sealt, kus ollakse harjunud tööd tegema vanal heal kombel. Ega sellist harjutamist vist ilma range reziimita ei saagi teha. Kontserti II osas esines Narva Linnasümfooniaorkester Anatoli Štšura dirigeerimisel. Milline kooslus, ajastus ja kaunis kõla! Milline töö selle kõige taga on! Samas on kindlasti mõni neist sel päeval esinenud lastest ilma jäänud tavalisest lapsepõlvest, sportimisest ja mängust, aga tulemused on muidugi suurejoonelised. Kui mõni päev hiljem ilmus "Postimehe" esilehel artikkel noorest andekast 7-aastasest kunstnikust, kes avas oma "esimese personaalnäituse", siis hakkas mul natuke sees keerama. Vanemate ambitsioon, mis viib nii kaugele...ei ole just alati lapsele parim. Aga mine tea, indigolapsed ja nende vanemad... Igatahes, Chopini aasta Eestis sai anda paljudele ilusa kontsertelamuse ning mina loodan, et need noored ja andekad selle kõige kõrval ka oma lapsepõlve nautida saavad või siis vähemalt naudivad seda, mida nad teevad.

Himosel suusatamas

Eneselegi natuke ootamatult pakkisin koti, rentisin mäesuusa vaustuse ja sõitsin nipernaadidega Soome Himosele talverõõme nautima. Pikk nädalavahetus tasus igati ära: selline tunne oli, nagu oleks pika puhkuse võtnud. Selline ajast ja kohast väljaminek on aegajalt väga tervistav. Bussitäis uusi tuttavaid, mõned neist eriti toredad, oleks nagu kohtunud vanade tuttavatega, kuigi nägin neid esimest korda.

Mul oli võimalus ja rõõm aidata õpetada väiksemaid ja suuremaid huvilisi mäel oma suuski valitsema ning ka ise oma oskusi lihvida. See väikeste õpetamise kogemus oli üsna uudne. Aga mulle meeldis. Ja pärast oli lapsevanemad väga tänulikud. Ja omal ka hea tunne, kui midagi klappis ja välja tuli.

Eelmisel aastal üles soojendatud mäesuusatamise oskused tulid kasuks, sest seekord olin juba osavam. Aga Soomes, aastal 1992 :-) omandatud sõidutehnika ja õpetamise meetodid on tänaseks päevaks päris palju muutunud, kuna vahepeal on suusad võtnud uue kuju ja sealt tulenevalt ka nende kasutamine. Aga see on vanaviisi, et -22 on päris külm ja külmatunnet ei tohi ignoreerida, sest ühel seltsisel näpistas külmapoiss varbaid nii valusalt, et tuli arsti juurde minna. Aga samas oli suusatada võimalik, ka sellise külmaga. Ja päike säras mitmel päeval ja mäed olid heas korras ja lõkkel õhtupimeduses küpsetatud kana oli suurepärane. Nii nagu ka suusatamise järgne saun ja viht. Ja mõnus on isegi haigeid lihaseid tunnetada. Ja siis taas koju jõuda, oikuihea!

Rõõmu otsimas!

Mitu möödunud nädalat on mõte tiirelnud vaid selle ümber, kuidas saaks 8. korda toimuva Aquafesti Tartu ja Tallinnas läbi viia nii hästi, et kõikidel sellest maksimaalselt rõõmu oleks. Pingutatud sai tegelikult palju, festivali ajaks oli endal juba kumm üsna tühi. Aga jällegi oli vahva vaadata, kui lastebassein oli täis noori emasid-isasid koos oma beebidega, suurde basseisni kogunes palju vesiaeroobika huvilisi, teises otsas toimus äge veepalli turniir. Tudengeid oli hommikul rekordarv võistlemas.

Aga pingutuse võib nulli keerata väike asi. Näiteks kui mikrofon ragiseb ja lihtsalt kõmiseb ja ei tööta. Ja midagi teha ei oska ka need, kes selle teema vastutajad on. Ja päev hiljem saad teada, et keegi ei teadnud, et uus mikrofon oli kellegi sahtlis, mitte seal, kus ta olema pidi. Issand jumal, miks nii süüdimatult!?!?! Aga noh, loodan, et rahvas jäi siiski rahule. Hollandi treener oli igastahes tasemel ja teisedki andsid endast ju parima. Mõnikord saad üha kinnitust, et loota saad vaid iseendale. Aga siiski, teamwork, mis see on?