Chopin ja väikesed lapsimed

Veebruari alguses toimus Estonias VIII Rahvusvaheline Fryderik Chopini noorte pianistide Narva 2010 laureaatide galakontsert. Oi kui pikk ja lohisev nimi sai:-) Kuna mul oli sinna kutse, siis läksin noori ja andekaid kuulama-vaatama. Ma ei käi väga tihti klassikalist muusikat nautimas, kuid Chopin mulle meeldib väga. Muusika on kuidagi kerge, helge ja mänglev. See tekitab minus häid mõtteid.

Järjestikku esinesid eri vanuserühmade parimad noored ja andekad pianistid. Enamus neist olid päris Venemaalt, Poolast, Usbekistanist, ikka sealt, kus ollakse harjunud tööd tegema vanal heal kombel. Ega sellist harjutamist vist ilma range reziimita ei saagi teha. Kontserti II osas esines Narva Linnasümfooniaorkester Anatoli Štšura dirigeerimisel. Milline kooslus, ajastus ja kaunis kõla! Milline töö selle kõige taga on! Samas on kindlasti mõni neist sel päeval esinenud lastest ilma jäänud tavalisest lapsepõlvest, sportimisest ja mängust, aga tulemused on muidugi suurejoonelised. Kui mõni päev hiljem ilmus "Postimehe" esilehel artikkel noorest andekast 7-aastasest kunstnikust, kes avas oma "esimese personaalnäituse", siis hakkas mul natuke sees keerama. Vanemate ambitsioon, mis viib nii kaugele...ei ole just alati lapsele parim. Aga mine tea, indigolapsed ja nende vanemad... Igatahes, Chopini aasta Eestis sai anda paljudele ilusa kontsertelamuse ning mina loodan, et need noored ja andekad selle kõige kõrval ka oma lapsepõlve nautida saavad või siis vähemalt naudivad seda, mida nad teevad.