Teatritest lähemal ja kaugemal

Kõnnin hommikuti ja õhtuti tööle minnes mööda kolmest teatrist, kuid ei ole pea poole aasta jooksul kordagi ühtegi neist külastanud! Mitte et mulle ei meeldiks teatris käia, muidugi meeldib! Kui aga on valida sportimise, salsa, joonistamise või teatri vahel, siis tekib lihtsalt ajapuudus! Nüüd aga olen sattunud nädala jooksul vaatama Eesti eri paikadesse suviseid vabaõhtuetendusi. See, kuidas loodus mängib tükiga kaasa, kui ilus on õhtune Eestimaa, see annab palju juurde! "Eesti asi" Viinistus tuletab meelde ja võimendab, et kes me, eestlased, oleme, kust tuleme. Inglisekeelne lõpp oli minu jaoks natuke ehmatav, et kuhu me siiski teel oleme? Igal juhul, hästi mängitud ja nauditav õhtupoolik mõnusa seltskonnaga. Kunstimuuseumist läbi jooksmine ja kaunis loojang jätsid tunde, et sinna tuleb tagasi minna ja siis juba asja rahulikult võtta!

Kui ma Laulasmaal "Uljast neitsit" vaatasin, itsitasin omaette mitmel korral. Ester Pajusoo elas oma "hullu" rolli nii sisse, et mul tekkis võrdlus Jänese-Sabiinega-äkki oli ka tema hulluke :-) Ita Ever, minu jaoks on tema olnud eesti teatri suurkuju juba siis, kui olin plika. Kivirähk oma lopsaka sõnakasutuse ja huumoriga ning läheduses loksuv meri, mille lainete kargust sai enne oma jalgadega tunda, andis mõnusa tunde. Äkki jõuan millagi ikka ka mõnest neist kolmest teatrimekast, millest iga päev mööda kõnnin?

Lubadused ja tegemised

Kuigi perekondlik reis Kuremäele oli plaanitud juba mitu aastat tagasi, tuli see suht ootamatult ja nädalase etteplaneerimisega. Vahel on mõned asjad, mida peaks tegema, kuid mis mingitel põhjustel jäävad sinnapaika. Ikka on hetkel kiiremaid asju ees. Aga meil oli tore. Minul eelkõige sellepärast, et mu vanematel läksid silmad jälle särama. Isa kelmikas pilk, kui ta poseeris Kuremäe nunnade kirikukellaga, mida ta poisikesena oli salamahti helistanud ja põgenedes sugeda saanud. Kirikumägi, mida mööda sai rattaga alla kihutada, maja, kus ta koolipoisina internaadis elas. Varjualune, kus peeti pidusid. Ema krutskid, kui ta end järve ääres piknikul pildistada ei lubanud.
Ja minule oli teekond ise autoroolis olles juurte juurde küllaltki uus ja avastamata. Vaatasime üle ja korrastasime vanavanemate puhkepaiga vahtrapuude all. Mulle läksid väga hinge sõnad, mille isa oli ise välja mõelnud ja lasknud kivisse raiuda: kustusid südamed, jäid vaid mälestus, päike ja tuul... Ilus. Rahulik. Luuleline. Ja natuke isegi jahmatas mind teadmine, et mu vanavanemate sünniaasta jäi 19. sajandi lõppu. Nii ammu.

Kannan täna teise vanaema heegeldatud pitssärki, mis on tehtud umbes pool sajandit tagasi. See pluus teab rohkem kui mina, kui teadmisi aastates mõõta. Ja minu arvates on see ilus ja moodne!

Ja mul on tõsiselt hea meel, et tegime kolmekesi koos selle käigu.

Nii hea, et jääks...

Rulluisutamine Pühajärvel, üks kaunimaid radu, mida tean. Pöörad Käärikul otsa ringi, vahepeal pistad tee äärest mõne küpse metsmaasika suhu ja tagasitulles ujud sõpradega Pühajärves. Taeva kohal on roosa pilved, hakkab hämarduma. Miljonivaade järvele. Uus päev. Olen teel Pangodi poole. Käin läbi oma metsamaasikakohast ja maiustan. Teen endalegi ootamatult parempöörde, sest tahan ikka ära käia oma tuttaval paadisillal ja mõnulen tükk aega jalad vees. Tahaks maalida, aga kohe ei ole mahti...Teel Tartusse pean taas auto kinni, sest tuleb tahtmine visata end heinamaale pikali ja vaadata pilvi. Tartust plaanin läbi sõita, kuid süda käsib peatuda ja juua vähemalt tass kohvi Raekoja platsil. Teel Järvamaale süda tilgub verd, sest sõidan taas mööda rulluisurajast, kus tahaks kihutada, aga kohe ei saa. Ja maasikate, kirsside ja vaarikatega koduaias mõnuledes on suurepärane suvetunne. Lõpuks salsatama jõudes ei saa kuidagi koju minna, sest tahaks teha ühe hea tantsu veel...Suvi on nautimiseks! Nii palju ilusat on ümberringi, jääb üle vaid seda märgata. Nii hea, et jääks veel natukeseks...Minu meeleolu on praegu nautlev nagu maalil, mille autor on mulle hetkel tundmatu itaallane, kuid kelle tööd mulle väga meeldivad ja kelle pilte loodan pooleteist kuu pärast Firenzes oma silmaga näha.

Nipernaadidega nipernaadidena

Seekord nautisin oma puhkust Austrias nipernaadide lustireisil. Kaks nädalat läks lennates. Selline on minu parim puhkus: matkan mägedes, rulluisutan, proovin suvesuusatamist, sõidan ratta ja kajakiga, proovin raftingut kärestikusel jõel, hüppan kanjonides kõrgelt vette, telgin maa ja lume peal ja teen õues süüa. Seltskond on hea, meeleolu loomisele aitab kaasa väike vein :-) Kuigi mu seiklusevajadus ei ole ülearu kõrge, siis on pidev pinge sees enne uut ettevõtmist: kas ma ikka julgen?!? Eriti puudutas see kanjonides ronimist ja vette hüppamist, kõrgeim hüpe oli 7 m kaljult. Aga nagu Tarmo tehtud pildilt näha, meeldis see mulle väga! Ja tõsi ta on, sedasi looduses olles olen kõige rohkem omas elemendis. Vapustavalt ilus! Ning ma sain hakkama, sealhulgas 2-päevasel matkal kogu varustuse seljakotis kandmisega (kaks pilti on Imre fotokast, minu pildid haihtusid, kuid need taasati ja jõuavad varsti minuni). Ja mind isegi ei häirinud, et terve selle aja jooksul ei olnud läheduses ühtegi meikimisvahendit, ilusat hilpu ega muud ülearust. Ja lisaks sellele käis vist lõpuks ometi ära ka klõps, ohhooo, ja saabus selgus, kuidas tehakse süüa, lihtsalt ja maitsvalt :-)