Iluuisutamise võlu

Iluuisutamise EM oli Tallinnas juba mõnda aega tagasi, kuid kuna veel tagantjärele seda meenutan, siis on asi seda väärt. Kunagi ammu, eks me kõik ole vaadanud telekast natuke iluuisutamist ja mäletame tollaseid staare. Ma ei ole olnud andunud fänn. Universiaadidel iluuisutamise võistlusi jälgides sain aru, et selle ala ümber õhkab midagi enamat kui vaid sport. Kogu see glamuur seal ümber, ilu, treenitud kaunid inimesed oma keha valitsemas ja etendusi andmas. Umbes nagu iluvõimlemises. Seal on hoopis teistsugused inimesed kui enamikel teistel spordialadel.

Ka see suurvõistlus oli märksa suurem kui esialgu aduda võisin. Väidetavalt 300 miljoni televaatajani jõudis see kõik. Aga kohapealt vaadates ja seejärele telepurgist ja siis jälle kohapealt väga lähedalt näha galaetendust oli minu jaoks väga suur elamus! Istusime esireas ja kõik oli kuulda-näha. Uisusahin, elevus, kindlustunne, soov anda parim etendus...võimas! Kõige põnevam asja juures, et meie endi võistlejad konkurentsis olid. Glebovad, kõrvuti Plushenko, Kostneri, Kavaguri-Smirnoviga! Galaetendusel olid minu lemmikud lisaks Plushenkole kindlasti shveitslane Stephane Lambiel ja prantslane Brian Joubert. Ootan huviga olümpiat!

Ahhaa! Elamuskino!

Eile oli kuidagi masendustekitav päev. Läksime seepeale Ahhaa elamuskinno Vabaduse platsil. Olime seal ainukesed külastajad ja meiega tegeleti väga mõnusalt. "Kas soovite filmi maa südamesse? Või hoopis suusaseiklust, see on väga naturaalne. Kas panen ägedama variandi või leebema?" uuris meie kinooperaator lahkelt. Noh, läksime siis suusatama. Oi-oi. Poole pealt jäi arvuti seisma ning pidime tripi uuesti läbi tegema. Suured lumepallid ja kiirus ja takistused teel ja korraga olime maa all kitsikuses. Teatavasti olen selline pisut klaustrofoobik. Aga õnneks sai see 5 min siiski ootamatult otsa. Aga raputas täitsa läbi. Vähemalt tund aega oli süda paha. Aga pärast oli jälle tore. Külmaks ei jäta :-)

Meist tehti isegi foto!

Armastan või vihkan?

Aeg-ajalt tuleb mul mingi tegevuse või hobi vastu kirg ja tahe ning siis tegelen sellega innukalt ja lennukalt. Aga järgmisel hetkel võib huvi kaduda. Täiesti. Ja siis ei saa aru, kas armastad või vihkad.

Õpin juba mitmendat semestrit prantsuse keelt. Tegin seda kunagi ka ülikooli ajal mõne semestri jagu ja veel enne seda keska ajal tekitasid huvi Lauri Leesi tunnid telekas ja mul oli igatahes oma õpik. Vahepeal olin väga tihe külaline Prantsuse Instituudi raamatukogus ning tassisin koju prantsuse keelset muusikat ja ka filme. Käisin isegi saatkonnas vastuvõtul ja olin muidu liikvel. Fännasin täiega. Ja nüüd korraga, kui oli vaja eksamiks õppida, tuli alati uni peale või oli käe ulatuses hea raamaat või läksin vähemalt suusatama. Täna venitasin kodust välja minekuga pooleldi meelega, et kui hiljaks jään, siis äkki ei lubata eksamile. Lapsik. Mul ei ole suurt usku selle testi postiivsele tulemusele. Aga nagu kiuste leidsin pärast eksamit oma postkastist kirja ühelt prantsuse kolleegilt, kellele ka vastasin. Ja vastuseks tuli kena: Tiina bravo pour tes progrès en français !

Kiida lolli ja loll rabab. Täna aga on mõnus mõelda, et uni võib tulla ka ilma prantsuse keele õpikut kätte võtmata.

Lilleke on leitud netiavarustest.

Miks olen pettunud KUKU raadios?

Ma ei vaata eriti telekat ega kuula ka muid raadiojaamu kui KUKU. Mulle on sobinud, et raadio on selle kanali peale ja sealt tuleb huvitavaid saateid ning programm ei ole liialt pealetükkiv. Aga juba detsembri alguses hakkas sealt kostma söögi alla ja peale smsraha reklaam. Toidu alla ja peale. Ja üha uuesti ja uuesti. Reklaam nimelt lubab pühade eel soodsat laenu ilma intressideta mõnda aega. Ja pühad on ammu läbi, aga reklaam ärritas mind taas tänagi hommikul, mil jooksin lihtsalt raadio juurde ja panin ta matsti kinni. Kõik. Ma saan aru, et raske ja et ka ebaeetiline ja labase sisu ja vormiga reklaam toob sisse, aga...miks nii palju, et juba ammu üle piiri?

Lõbus aastavahetus

Uus aasta tuli suusatamise, ilutulestiku ja salsaga. Ühesõnaga mõnusalt, tantsides. Enne ÄMS (Äratundmatuseni Maskeerunud Salsatantsija) vol 3 minekut käisime lumises metsas suusatamas, tegime maitsva õhtusöögi ja valasime ka tina. Vaatasime tinakujukeste varje siit ja sealtpoolt. Meenutasid teised nagu daami kübaraga ja Miki-Hiirt. No vaatame, mis aasta toob! Head uut aastat!

Sammustatistikat

Eelmisel aastal panin suuremat rõhku oma liikumisele. Just sellisele mõnusale kõndimisele-käimisele. Eks minagi ju olen arvanud, et tegelen ikkagi väikestviisi ka treeneritööga ja juba seetõttu liigun piisavalt. Kui kunagi sammulugejat kandma hakkasin, siis oli päevanormi 10 000 sammu päris keeruline saavutada. Nüüd aga on stabiilsus ilmselt saavutatud: 9 kuu päeva keskmine on 16 420 sammu päevas. Selge see, et see ei tule lihtsalt, vajab igapäevast tegelemist.

Pisut liiale sai mindud juulikuus, kus keskmine tuli 21 130 sammu päevas. See aga tähendas nii päeval kuni hiliste õhtutundideni ringi kõmpsimist. Rekordite rekord tuli muidugi Lahemaa kepikõnni maratonilt, kui ületatud sai maagiline 60 000 piir. Aga see on juba võimete piiri kompimine.

Lisan ka oma väikese statistika kuude kaupa. Usun, et paljudele on selgeks saanud see, et meie tervise eest ei vastuta keegi teine kui meie ise. See aga eeldab natuke enamat kui mugavat diivanit ja sooje susse, nagu kadunud spordiprofessor Atko Viru kehakultuuritudengitele ikka loengutes rõhutas.