Hüvasti 2009!

Lumi. Jõulud. Aasta lõpp. Suusatamine. Lumes müttamine. Pikad nädalavahetused. Magamine lõunani. Kuigi pühade ajal sai ka üksjagu ringi tuuseldatud, on selline mõnus tunne, et midagi saab otsa ja midagi uut kohe algab.

Minu jaoks oli imeilus aasta! Rõõm oli olla kõrvuti armsate inimeste ja sõpradega. Kolida ja kodu luua. Reisida ja kodus olla. Tunda ja tunnetada. Leida kompromisse ja nautida. Aru saada, mis elus on tähtis. Hea on minna uuele aastale rahuliku ja mõnusa südamega vastu. Nüüd jääb üle vaid pidutseda ja olla avatud!

Jõulud on ukse ees...

...ja meie oleme juba ettevalmistusigi natuke teinud :-) Kauneid pühi ja rõõmu soovin mõttes kõikidele sõpradele-tuttavatele.

Ja tahan kinkida teile ühe mõtte oma märkmikust. Täheldasin selle üles joogajärgses loengus:

"Ainuke võimalus, kuidas valgust saada, on minna pimedusse!" Minu arvates sobib mõte hästi just jõuluaega.

Suusad välja!!!

Avastasin nädalavahetusel, et koos esimese korralikumat sorti lumega olen sattunud koos teiste suusajanuste harrastajatega rajatraktoritega võidu Keila terviseradadele kihutama. Rada veel ei olnud, aga see oli sündimas. Tundsin saabunud külmast talvest ja värskest lumest lapselikku rõõmu ja muudkui libisesin oma eelmise aasta maratoniks määritud suuskadega edasi ja tagasi. Määrde maha jätmise pärast häbenen siiamaani, aga panin natuke pidamist juurde ja võib öelda, et suht ideaalne suusapaar oli :-)

Ja need lumemütsid, mis kõikjal linna kaunistavad! Võrratu! Selle ilu vastu ei saa isegi jubedad liiklusolud, tuleb lihtsalt jala käia võimalusel!

Ägedad raamatuesitlused

Tänu Hispaania Maja aktiivsele tegevusele põnevate ürituste organiseerimisel oleme jõudnud viimasel ajal kahele raamatu esitlusele. Üks raamat on juba läbigi loetud. Eile luges Tiina Sepp ette lõike ja rääkis oma uuest raamatust "Kas jääte ööseks? Hospitalera päevik". Kuna tema kirg ja töö on uurida palverändurite elu, pärimusi ja müüte, siis on ta ise mitu korda rännanud kuulsatel radadel Santiago de Compostelasse. Viimane raamat aga on kirjutataud tema kogemustest töötamisel vabatahtlikuna palverändureid võõrustades.

Igatahes, esitlus on põnev ja nii ma raamatugi soetasin. Ei saa jätta mainimata, et päev varem ostsin kevadeks lennupiletid Barcelonasse. Midagi kohe nagu tõmbab sinna Hispaania poole...

Ja varasem esitlus "Mate ja miljon mahla" Mele Pesti ja Kristjan Janseni 9-kuulisest seiklusest Lõuna-Ameerikas viis minu mõtted tagasi oma Brasiilia reisile. Tuttavlik ja ühtlasi põnev oli lugeda nende rännakutest. Eriti äge oli avastada, et nemadki sattusid Sao Paolos Eestis elava brasiillanna Heleia ema juurde. Mina ju käisin seal pulmas ning tunnen ka tema ema :-) Mulle meeldis eriti raamatu lõpus olev mõtisklus reisimise kui sellise kohta üldse. Vahepeal on omal ka tunne, et tahaks rännata kuskil seljakotiga, mitte ehk küll nii kaua ja metsikult nagu nemad seda tegid, kuid teinekord olen taas nii rahul sellega, et saan rahulikult kodus olla. Juhul, kui mõne kuu tagant kuskile ägeda sutsaka rännu teha saan :-)Nagu pilvedesse kuskile.

Igal juhul, raamat meeldis ja soovitan soojalt ka teistele Lõuna-Ameerika või reisihuvilistele. PS. See foto on tehtud lennukist Salvadori kohal. Kohalikud ütlevad, et seal on kõige ehedamad karnevalid, sest sinna viidi kunagi palju aafriklasi orjadeks ning sinna on nad nüüd oma kodu rajanud ning tõeline "Brasilian soul" pidavat seal olema.

Jõulurõõm või jõuluhirm?

Läksime eile jõuluvana jälgede järgi Solarise katusele, kus pidavat olema jõulukohvik või -maa või midagi sellist. Kuna kell oli juba hiline, oli see ametlikult juba suletud. Aga liftiga sai sinna üles ja läbi klaasi paistis kena vaade, ehitud kuused ja ... taras olevad põhjapõdrad. Elusad. Ja nende kartlikest suurtest silmadest paistis HIRM! Kaeblik paluv pilk.

Sinna kõrgele katusele sai vaid liftiga, mis liikus tavapärasest kiiremini, ekspressina. Seest läks õõnsaks. Mida need vaesed loomad veel tundma pidid? Kas inimeste jõulurõõm sellest kõigest on ikka nii palju kordi suurem kui loomade hirm?

Ikka Viin-viin-viin

Seekord oli minu sihtpunktiks Viin. Mul oli au osaleda ühe Euroopa spordiorganisatsiooni 10. aastapäeva pidustustel, kuna olen pea poole ajaloolisest perioodist olnud seal juhatuses. Tänaseks päevaks on juhatuse liikmeid kümmekond: nad kõik on mehed ja keskmine vanus pakun, et julgelt 55 pluss. Haritud ja tublid inimesed, rektorid ja muidu tähtsad mehed. Aga valdkond, mida nad juhivad, on üliõpilassport... Aga neil läheb hästi, kuigi minu arvates peaks ikkagi lubama neid otsustamise juurde, kelle üle otsustatakse. Aga asja nimi on ringkaitse ja võimetus loobuda headest asjadest. Aga üritustel viibida oli tõesti rõõm. Vastuvõtt oli suurejooneline ja tänati mitmel moel tehtud töö eest. Tegelikult oli väga ilus. Ka äratundmine, et olen oma elus teinud õigeid otsuseid ja osanud õigel hetkel magusast pirukast ampsu võtmata jätta. Vahel on parem olla näljane, siis oskad leivatükistki rohkem rõõmu tunda. Pole praadi vajagi.

Korraks tekkis isegi jõulutunne. Kõik oli nii kaunis ja ehitud. Vaid lumi on puudu!