Normandia maalijad ja turvamehed KUMUs

Käisin igaks juhuks kohe ära näitusel „Normandia maalijad”, sest aasta saab nii kiiresti otsa, et muidu ei pane seda tähelegi. See näitus tõi Eesti publikuni 60 teost kunstnikelt, kelle elu ja looming on tihedalt seotud Normandia piirkonnaga. KUMUs on esindatud maailmakuulsad kunstnikud Théodore Géricault, Gustave Courbet, Eugène Boudin, Jean-Baptiste-Camille Corot, Charles Daubigny, Johan Barthold Jongkind, Claude Monet (ühe pildiga), Edouard Vuillard, Albert Marquet, Raoul Dufy, aga ka mitmed suurepärased Normandiast pärit maalijad. Kui päris aus olla, ega siis paljudest neist suurtest nimedest eriti palju ei teadnud, aga see on juba minu viga. Seega oligi see õige koht, kuhu uurima minna.

Naljakaks tegi näitusekülastuse see, et sel pühapäeva õhtul oli turvamees eriti terane. Korraga avastasin, et mu kannul käib vari, sest olin asunud ühte oma lemmiktööd väga lähedalt vaatlema. Panin isegi käed selja taha, et ei tekiks kiusatust katsuda. Turvamees seisis juba mu selja tega ja kui tema poole juhtusin vaatama ja ehmusin, tegi ta näo, et huvitub ise ka väga sellest maalist!

Siis hakkas KUMUs kõlama tekst, et maja suletakse 45 min/30/min/15 min...pärast. Ja seda loomulikult kõikvõimalikes teadaolevates keeltes. Jah, soovitan näitust kõigile maalihuvilistele, kuid minge sinna siiski varem kui tund enne sulgemist, sest muidu võib tekkida liiga tugev seos alkoholimüügi lõppemisega kell 22 Tallinnas ja see ei ole ilmselt see seos, mida soovid näituselt kaasa võtta. Nädalapäevadel on KUMU aga avatud K-P 11-18. Nii et töötavatel inimestel palju võimalusi ei olegi antud :-)

Aga kel võimalik, soovitan minna vaatama PÖFFi raames filmi KUMUsse 27. nov kell 17.30 Coco Chanelli eluloost.

Aba Taano ehk viis

Aafriklaste ansambel Aba Taano tähendab eesti keeles number viite. Käisime neid Estonia kontsertisaalis vaatamas-kuulamas. Justnimelt ka vaatamas. Ugandalaste tants, liikumine, efektikad kostüümid ja lõpus üllatusena pursitud eesti keel andsid kokku meeldiva kontsertielamuse. Millest nad luganda keeles laulsid, võis vaid aimata. Aga no eks ikka jumalast, päikesest ja rõõmust.

Ja õhtu jätkus veel pikalt värske leiva küpsemise lõhnades mängitud Kivirähu ussisõnade mänguga. Tore oli!

PS. Pildike laenatud internetist Tartu Kultuuriaknast

Me armastame ooperit, shall-alla-aaa!

Tükk aega mõtlesin, kas see oli ikka hea mõte ooperisse piletid osta. Aga mul olid juba "Wallenbergi" piletid taskus. Ma ei ole kunagi olnud tihe ooperi külastaja, kuid tundus, et noh, võib ju nuusutada ka natuke seda zanrit. Pärast etendust olin meeldivalt üllatunud. Tõeliselt andsid etendusele vürtsi ülilahedad kostüümid. Kuna ooper ise oli saksakeelne, siis teisest reast subtiitrite lugemine tähendas küll kanget kaela pärast paaritunnist vaatamist. Ma ei saa öelda, et olen suur ooperifänn, pigem on see selline eneseharimine. Suurest kunstist arusaamise püüd on olemas :-).

Wallenbergi kohta võib tutvustusest lugeda nii: „Wallenberg“ on maailmas laialt tuntud eesti helilooja Erkki-Sven Tüüri antifašistlik ooper, mis valmis 2001. aastal Dortmundi Teatri tellimusel. Maailmatasemel lavastaja Dmitri Bertmani ja julgeid lahendusi pakkuva kunstniku Ene-Liis Semperi fantastilises nägemuses lavastatud nüüdisooper räägib loo rootsi diplomaadist Raoul Wallenbergist, kes päästis saksa koonduslaagritest 100 000 juuti. Dmitri Bertmani kõmulised lavastused on tekitanud kõikjal maailmas elavat vastukaja. 2007. aastal sai ta „Wallenbergi“ lavastamise eest Eesti teatri muusikalavastuse aastaauhinna. Samal aastal pälvis „Wallenbergi“ kunstiline meeskond silmapaistva töö eest Eesti Vabariigi kultuuripreemia. 2008. aastal andis Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves Dmitri Bertmanile Maarjamaa Risti IV klassi ordeni.

Õpi pähe: 112

Mäletan oma mitmetest esmaabi kursustest, et une pealt pead teadma numbrit 112. Et pead kõigepealt ütlema, mis juhtus, kes sa oled ja kust helistad, sest jaotus piirkondlik. Mäletan ka seda ütlust, et me ei tea kunagi, kuidas ise kriisisituatsioonis käitume ja kui adekvaatsed oleme. Esmaspäeva hommikul oli mul vaja ootamatult kutsuda kiirabi. Pea läks täitsa paksusks, vaevu suutsin meenutada, mis numbril tuleb helistada. Korraga tundsin, et mul hakkab kõik keerlema...Siis kuulsin oma nime hüütavat ja avastasin, et telefon lebab minust kaugemal voodis ja kõne on pooleli, sest ma ei olnud enam täie teadvuse juures... Kogusin end ja läbi telefoni küsiti: "Mis juhtus? Kas teil on mõlemal abi vaja???"

Peab tunnistama, et arstiabi keerulistest aegadest hoolimata on meil siiski tasemel. Abi saabus kiiresti ka kõik lahenes. Abiks kindlasti ka elukoht haigla taga :-) Aga sellest õppetund: me tõesti ei tea ette oma käitumist shokiseisundis ja tasub pähe tampida põhitõed, sealhulgas number 112.

Lahkumispidu Casa de Bailes

Peo jaoks on alati põhjus. Kõigepealt tuleb teha suurejooneline lahkumispidu ja seejärel ootab ees elevust tekitav avamispidu. Ühesõnaga tantsukeskus "Casa de Baile" kolis Estonia lähedusest Roosikrantsi tänavale. Viimast korda sai salsatada Kunstiülikooli ajutiseks raamatukoguks saavas saalis. Peo stiil oli Halloween. Ausalt öeldes oli isegi natuke kahju, kuidagi armsaks oli saanud see koht. Pidu oli vahva ja loomulikult olime taas teemakohaselt maskeerunud. Tantsu ja tralli oli üksjagu ning koju minnes piirasid meid tee peal koledad zombid. Õnneks viis Marika mu autoga koju ja zombid ei saanud muud kurja teha, kui auto katusele koputada ja kadunud me olimegi :-) Igatahes, too nädalavahetus oligi üks tants: kolme päeva peale 10 workshoppi salsast reggetonini ja 2 õhtust pidu. Kui nädal hiljem avamispidu toimus, olin vist üle oodanud uute ägedate ruumide suhtes. Vana suur aula oli mahukam, kõrgem ja suursugusem. Hoolimata sellest, et ta oli väsinud. Aga ega see koht kõige tähtsam ei ole: peamine, et inimesed tulevad ja tegutsevad ja tunnevad tantsimisest rõõmu! Lisan siia ühe lustaka video meeste reggetonist, kus nad tunni lõpus tulid naistele esinema ;-)