Õpi pähe: 112

Mäletan oma mitmetest esmaabi kursustest, et une pealt pead teadma numbrit 112. Et pead kõigepealt ütlema, mis juhtus, kes sa oled ja kust helistad, sest jaotus piirkondlik. Mäletan ka seda ütlust, et me ei tea kunagi, kuidas ise kriisisituatsioonis käitume ja kui adekvaatsed oleme. Esmaspäeva hommikul oli mul vaja ootamatult kutsuda kiirabi. Pea läks täitsa paksusks, vaevu suutsin meenutada, mis numbril tuleb helistada. Korraga tundsin, et mul hakkab kõik keerlema...Siis kuulsin oma nime hüütavat ja avastasin, et telefon lebab minust kaugemal voodis ja kõne on pooleli, sest ma ei olnud enam täie teadvuse juures... Kogusin end ja läbi telefoni küsiti: "Mis juhtus? Kas teil on mõlemal abi vaja???"

Peab tunnistama, et arstiabi keerulistest aegadest hoolimata on meil siiski tasemel. Abi saabus kiiresti ka kõik lahenes. Abiks kindlasti ka elukoht haigla taga :-) Aga sellest õppetund: me tõesti ei tea ette oma käitumist shokiseisundis ja tasub pähe tampida põhitõed, sealhulgas number 112.