Midagi enamat kui leib

Kui olin juuretise hakkama pannud ja lasknud sel 24 tundi seista, segasin valmis taigna ja see jäi ööseks kerkima. Arvasin, et panen oma leivad rahulikult varahommikul ahju ning võtan need sealt enne hommikusööki ja tööleminekut välja. Aga nali algas sellega, et ärkasin pool 5 hommikul, ise ärevuses, et ega ma ei pea juba ahju sooja panema. Ja siis kui õige aeg pätsikesed välja võtta, ei olnud nad veel nii küpsed kui oleksin soovinud. Aga sellest hoolimata tekitasid mu esimesed päris leivad terve toatäie mõnusat kodulõhna ja soojust. Ning said ruttu otsa. Teine kord tehes tulid nad veelgi maitsvamad. Ja kahtlustan ise, et see on alles algus :-)

"Rahauputus"

Vaatasin huvi pärast Eesti Teatriagentuuri teatristatistikast, et 2008. a käis Draamateatris seda tükki vaatamas 10 esitluskorra peale kokku 4238 külastajat. Ehk siis kõige menukam etendus tegelikult. Selgi korral oli saal täis ja meil olid kahepeale loozikohad esimese korruse rõdul. Koht iseenesest sheff. Aga ma ei saa öelda, et mulle hirmsasti meeldinud oleks see etendus. Tuntud näitlejad küll ja nalja ja huumorit oli ka igale poole vahele topitud, aga kuidagi liiga palju palagani. Võrdleks nii, et suure tavalise kohviku asemel valiks lõunastamise paigaks Rottermani keskuse Home Art poe kohvikunurgakese.

Aga rahvas naeris palju, külastajateks oli ka terve rood sõdureid ja koolilapsi. Tegelikult oli tore õhtu, kuid eelmise nädala Bergman jättis hoopis sügavama mulje. Kuigi jah, nalja taga oli peidus tõsine probleemistik. Kui paljud inimesed petavad sotsiaaltoetuste saamisega süsteemi! Meil see ei ole vist nii valus kui teema kui Inglismaal, sest toetuste summad on väga erinevad. Kui aga uskuda teatrikava tekste, siis on see arvestatav küsimus ka meil. Mulle tegi nalja see, et puutun ise ka kokku inimesega, kes pidevalt luiskab ning tema pisivaled muutuvad aegajalt päris suurteks valedeks. See on nagu suur nõiaring, nii et parem ära alusta jampsimisega :-)

Teater.ee kirjutab etenduse sajanda esitluse ajal: Möödunud hooaegade jooksul on "Rahauputuse" trupp ajapikku täienenud, sest paljud rollid on saanud endale paralleelsed osatäitjad - nii võib onu George'i osas näha Jan Uuspõldu või Anti Reinthalit, härra Forbright'i mängivad vaheldumisi Ivo Uukkivi ja Margus Prangel, proua Cowperina võib aga näha nii Ita Everit kui Kaie Mihkelsoni. Peamiste osatäitjate särav nelik püsib aga samas rivistuses, mis esietenduselgi: Mait Malmsten (Eric Swan), Maria Avdjushko (Linda Swan), Tiit Sukk (Norman Bassett), Ain Lutsepp (härra Jenkins).

"Rahauputuse" kirjutanud Michael Cooney on kuulsa komöödiakirjanike dünastia noorem võsu, näidendit ennast on inglise kriitika nimetanud moodsaks klassikaks, mis tõendab seda, et Michael Cooney valdab hästi bulvarikomöödia elegantset stiili ja keerulisi reegleid.

"Elu ongi koomiline", ütleb "Rahauputuse" lavastaja Andurs Vaarik, "komöödia peegeldab elu palju paremini kui mõnigi tragöödia, mis on näitekirjaniku enda ängidest konstrueeritud monstrum. Elu tuleb võtta rõõmuga, pärast surma jõuab mossitada küll." Andrus Vaarik on tänulik Eesti Draamateatrile ja trupile võimaluse eest lavastada ning heldinud sellest, et trupp mängib "Rahauputust" endise rõõmu ja vähimategi tülpimuse märkideta.

Sünnipäev on üks kord aastas

Toksisin eile sõnumit oma klassiõele: "palju õnne sünnipäevaks" stiilis. Nupuke "saada" ja läinud. Hetke pärast helistas ta mulle tagasi: "Nüüd sa küll solvasid mind!" Ja selgus, et käes ei olnudki veel november, vaid kõigest oktoober... Kas ruttan ma ajas kuskile või on mõni muu põhjus :-)?

Sügisannid

Minu peenras kurgid igatahes nii suureks ei kasvanud. Naabrid pidid meelde tuletama, et kuule, sul seal peenra peal mingid kurgid korjamata. Aga ikkagi esimest aastat "aednik" - anname andeks! Praeguste sügisvihmadega tekib üldsegi küsimus, et kuidas need sügisannid nii suureks on paisunud, mis neid toidab?

"Sügissonaat" Draamateatris

Olin valmistunud tõsiseks temaatikaks. Tutvustus ütleb nii:

Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Reet Aus (külalisena)
Tõlkija Ülev Aaloe

Osades Ülle Kaljuste, Maria Avdjushko, Ain Lutsepp, Britta Vahur

„Sügissonaat” on liigutav ja erakordselt aus lugu perekonnasuhetest. Eva, tagasihoidlik 30-ndates aastates pastoriproua, kutsub pärast 7-aastast lahusolekut endale külla oma ema, kuulsa kontsertpianisti. Mõlemad, ema ja tütar, ootavad väga seda kokkusaamist, kuid rõõmus kokkusaamine muutub üsna pea öisteks suheteklaarimisteks. Ema ja tütre vahel on küll läheduseigatsus ja ehk armastuski, ent ka süü ja süütunne, viha, kahetsus, hüljatus, egoism. Bergman pakub erakordselt peent ja läbinägelikku sissevaadet ema ja tütre suhetesse, valusatesse lapsepõlvekogemustesse, naise ja kunstniku rolli ühendamise valikutesse. Film „Sügissonaat” valmis 1978. aastal, peaosades mängisid Ingrid Bergman ja Liv Ullmann, ent seda võrratut teksti on palju mängitud ka maailma teatrilavadel.

Mulle meeldivad väga need näitlejad. Tekkis palju küsimusi: mis on olulisem, kas teha head karjääri või olla hea ema, kas need kaks ei ole eraldi võimalikud? Kas ise olen valmis selleks, et oma tulevasi lapsi ei suuna sinna radadele, mida mina tahan, vaid lasen neil valida selle, mis neile meeldib. Kas olen valmis selleks, et oma suure armastusega kedagi ise lämmatama ei hakka? Ja kas märkame iga päev enda ümber neid väikeseid või suuri inimesi, kes vajad üle kõige võib-olla just sinu puudutust, tähelepanu või toetust.

Igatahes, etendus meeldis mulle. Oma tõsidusest hoolimata.

Uus piimahammas!

Kui lastel hakkavad piimahambad purihammaste vastu vahetuma, on nad minu arvates nii nunnud. Korraga on nad nagu noored ja vanad. Eks sai kunagi sikutatud neid hambaid ära niidiga ukselingi külge sidudes, loksutades ja igasugu nalja tehes. Aga üks piimahammas mul jäi. Kuniks ta tuli ära selle aasta alguses. Ootasin ja ootasin, nüüd on möödunud ca 7 kuud ja täna lõpuks "kasvas" uus! Seda tuleb tähistada!

Por-tu-gal!

Portugaliga seostub mul koheselt kolm asja: Tinoca ja sõbrad ehk inimlik soojus, hea kliima ehk päike ja ookean ning azulejod ehk kahhelkivid, mida on nii käsitsi maalitud kui tööstuslikult toodetud ning igal pool ehistustes kasutatud. Reis oli suurepärane ja seltskond vahva. Täitsa selline tunne on, et sai ikka puhatud korralikult!

Lennujaamas oli Ricardo meil vastas ja viis meid oma segasummasuvilasse, kus pesitsesid ees juba ka paar brasiillast ja melu käis. Enne seda mekkisime Francesco restoranis kohalikke jooke-sööke. Väga huvitav äratundmine oli see, et peatusime täpselt sealsamas kohas Porto külje all, kus ma kolm aastat tagasi olin maalilaagris! Päev Portos oli läbi sudu päikseline ning laevasõit Duoro jõel ning jalutuskäik Porto vanalinnas olid mõnusad. Igal sammul ajalugu ja huvitavid leide. Kasvõi pärastlõunal parki kogunenud seltskond. Mehed mängisid pilli ja vanemad naisterahvad üritasid üksteisega tantsida :-)Õhtul mängis meie võõrustaja meile kitarri ja atmosfäär oli igati sõbralik ja mõnus.

Järgmised kolm päeva möödusid Coimbras peamiselt basseinis. Stabiilselt 4 t vees kaasa mässata ja peas harjutusi kombineerida ja olla amfiibinimene, on mulle ikka meeldinud. Koolitus oli tegelikult suurepärane! Head treenerid, kes panid sind pingutama, nii et ise ka ei saa aru, kuidas nii palju jaksad:-) Erilise tunde andis pühapäevaõhtune süvaveeaeroobikas Guinessi rekordi tegemine. Vette tuli 305 inimest ning toimus heategevuslik annetus kodutute koerte heaks. Laval oli lisaks treeneritele ka viiuldaja ja bänd, värvide mäng ja oli tõeliselt lahe lustida!

Kui meie nö päris puhkus algas, oli päike otsustud pilve taha minna, kuid sellest hoolimata nautisime elu 7 km pikkusel rannaribal asetsevas suveparadiisis nimega Figueira de Foz. Olin õnnelik, et sain olla koos Tinoca pere, tema imeliste põnnide ning oma sõpradega. Väike shopping, kalarestoran, ookeani lained, ümbruskonna külastamine ja muidugi kohvikud. Iga päev...mõnuga. See päike ja soojus igas mõttes, mis Euroopa lääneosast põues kaasas, aitab mõnda aega meie halliks kippuvas kliimas päiksekiiri näha.