Eestlane olla on uhke ja hää!

19. august 2008 oli eestlastele kahtlemata suur ja tähtis päev. Mis saab olla ilusam, kui võtta pidulikult ja südamlikult vastu ühte olümpiamedalisti Tõnu Endreksoni ning samal ajal võidab Gerd Kanter, meie kangelane, Eestile nii tähtsal päeval kuldmedali! Ja tähistada seda kõike samal ajal 20 aasta möödumisega Märkamisaja Laulupeoga. Kirjutan siinkohal meelega suurte tähtedega. Ma ei usu, et sellist traditsiooni on veel mõnel rahval, vähemalt mitte sellisel kujul. Ka väikesed teevad suuri asju. Ja oleme uhked selle üle. Tänasel päeval ei hakka lisama, et vahel isegi liiga uhked, kuid tõesti, taas oli tunne, et eestlane olla on uhke ja hää!

Koduteel laulsime kellegi akna all ära ka repertuaarist välja jäänud "Mis värvi on armastuse" ja kui väljas oli valgeks läinud, märkasime oma märkamisaja peo lõpuks, et kell on juba kuus hommikul! Mõned enam isegi ei märganud, sest nad olid lihtsalt unne suikunud:-)

Ruja ja armastus

Juba ammu ei ole Tartus suviti enam igav. Eriti näitas seda möödunud nädalavahetus, kui rokkooper Ruja oli kokku meelitanud suure suure hulga publikut ning sama toimus Raekoja platsil armastusfilmide festival. Ruja oli minu jaoks super, super. On palju palasid, millega seostub mõni mälestus. Ruja algusaastatest ei teadnud ma seni suurt midagi, nüüd olen ka selles osas pisut haritum. Ja minu arvates suurepärane näitlejate esinemine ning huvitav lavalahendus eelnevalt valmistatud klippidega. Minu jaoks oli Tartu taaskord väga armas: Ruja ja armastus ühes nädalavahetuses.

Kuidas sünnivad parimad gurmeeroad?

Retsept ja soovitused:
1. Vali välja head sõbrad.
2. Minge metsa.
3. Nautige seiklust kukeseenelaanes.
4. Ujuge pärast metsikut elamust soojärves.
5. Puhastage ja praadige maiuspalad enne magamaminekut, olgu kell või pool kaks öösel.
6. Kutsuge veel sõpru ja nautige pasta con cantarelli ehtsa siidriga. Kasvõi lõunaks, nagu meie tegime!

Krokodill Gena

Krokodill Gena ootab rongijaamas Potsatajat. Kas teate, kus jaamas ta teda ootab?

Tants ja loodus ja tants ja tants!

Salsalaager Lõuna-Eestis Saarjärvel tõi kokku palju tantsuhimulisi. Kui muusika käima pandi, läks kohe tantsuks. Kuubast pärit õpetajad nägid meiega üksjagu vaeva: erinevad workshopid - pane aga keha liikuma ja jalad käima. Eriti hakkas mulle meeldima ringtants rueda, mille võistluse esimesest etapist õnnestus osa võtta. Ehk siis: tantsisime terve öö, vahele saun, ujumine pruuni veega järves, mille kohal säras pimeduses linnutee ja selili vees lebades nägin ära ka langeva tähe...Ja ära sõita ei raatsinud, sest metsa vahel oli kukeseeni ja marju. Tahaks veel tantsida!

Uudishimu!

Kadri, mis me ilma sinuta teeksime? Ei teaks siiamaani, mis on kummalise karbikese sees meie köögi seinal:-)? Elisa ükskord küsis, mis see on, kuid pidin vastama nagu vahel suured ikka, et ei tea, ei ole midagi sees. Kuigi, eks mind ennast hakkas ka korraks huvitama! Lootsin küll hoopis mingit saladust või vähemalt komme sealt eest leida... Aga et sellised hakkajad külalised tulevad, kes küla pealt väikese ristpeaga kruvikeeraja organiseerivad, see on ju ainult tore!

Üle Saadjärve vol 4

Ei teagi, kust täpselt see idee neli aastat tagasi alguse sai, kuid üle Saadjärve ujumine on muutunud mõnusaks traditsiooniks! Sõprade ringis mõnus pingutus, mis igal korral natuke hullumeelsena tundub. Ikkagi 3 km ja meiesugustel harrastajatel võtab see aega 1.35-1.45. Viimasel kahel aastal olen ise ujunud kalipsoga ning sellest on paremad mälestused, kui teisel aastal külmatunnet lõdisedes Jägermeistriga peletades...Nüüd siis ikkagi vaid spordijook.

Ja sel aastal oli seltskond kuidagi laiemaks läinud, kuid meie kuldne nelik: Andres, Edgar, Kadri ja Tiina lõpetasid päikesekullas. Ees ootas soe saun ja grillimine, sees mõnus rammestus. Erinevalt paarist eelmisest aastast, oli ilm suvine ja tõeliselt mõnus. Päästepaatideski oli kindlasti vahva sõuda. Kes ikka elu huvitavaks teeb, kui mitte ise, oma sõpradega!

Midagi siirast ja armsat

Ja lisaks piltidele peaaegu võõrastest inimestest üks mulle väga korda läinud sõnum ühelt välismaalaselt, kellega tegelesin terve nädala: "Thank you for being you and you are the image of your wonderful country." Me oleme kõik oma riigi visiitkaardid. Ja meie väikest Eestit teatakse tegelikult ikkagi häbiväärselt vähe.

Ja õpetlik mõte vestlusest temaga: proovin igas päevas tunda rõõmu igapäevastest väikestest asjadest nagu ilus taevas, säravad laste silmad ja toredate inimeste seltskond. Paljud püüavad keskenduda järjest uhkematele ja uuematele seiklustele ning et seda saavutada, on nad pidevas stressis. Ja hirmasti meeldis mulle mu külalise ütlus, kuidas ta vaatab hommikuti peeglisse ja ta silmades on sära, kui ta läheb tööle, sest ta töö meeldib talle. Ühel päeval, kui talle ta silmad enam ei meeldi, siis vahetab ta tööd. Seni ei ole selleks põhjust. See inimene rääkis sellist hingesugulase juttu. Tore on neid kohata!

Kui kõik teised magavad...

"On varahommik enne päikesetõusu, mida linnuhääled järjest valjemini ette kuulutavad, kaste on langenud, tõotades sooja suvepäeva..." lugesin "Loomingust" Hellar Grabbi jutustust "Pühajõel" ja ei suutnud enam vastu panna soovile minna rappa ja tervitada suvepäeva seal. Kohe. Juba mõne päeva pärast kõndisime kolmekesi juba traditsioonilise seltskonnaga piki rabaäärt jahedasse hommikuõhku ja liikusime Alam-Pedja looduskaitseala vaatetorni. Päike tõusis 4.57.Hommikuuni on magus, kuid selline vaatepilt on veelgi magusam. Imeline hommik! Ja pildistamisele järgnenud varajane piknik erilise pastelsetes toonides vaatega nelja ilmakaarde. Ja matkarada ääristatud paisuvate jõhvikatega, mõrkjad sinikad, üksikud tagaigatsetud murakad ja kaebleva häälega sookured. Suvi on korda läinud!