Snorgeldamisparadiis, buggyralli ja ujumine delfiinidega!

Kui jõudsin ekvaatorile päris lähedale ja jätkasin oma seiklemisi üksi, ootas mind ees puhkuse parim osa. Kuna olen hospitalityclub liige ja üks liige mu soovile kiiresti reageeris, olin järgmisel päeval koos uute kohalike sõpradega, elasin kohaliku võõrustaja juures nagu kuninga kass, vaatega ookeanile, heas seltskonnas. Käisime paaril õhtul väljas lõbutsemas, vaatasime kodus filmi, käisime restoranis krabi söömas, tegime koos süüa. Oli tunne, nagu oleksin saabunud vana hea tuttava juurde! Pean nüüd ruttu endale ka uue kodu vaatama (kes veel ei tea, siis kolin hiljemalt märtsikuuks Tallinnasse), et saaksin oma veel tundmatutele sõpradele-seiklejatele sama hea vastuvõtu korraldada kui mul oli Natalis! Niisiis, võtsin igal päeval erineva ekskursiooni, kus kohtusin vahvate uute inimestega, nägin ja kogesin enneolematult vahvaid seiklusi.

Imelised rannad, kilomeetrite pikkused inimtühjad rannajooned, lained, soe vesi, külm kookospiim ja päike seniidis - see kõik iseloomustab Brasiilia põhjaosa. Sõitsin snorgeldamisretkle Maracajaousse. Laev viis meid korallide juurde ja vee all oli oi kui palju erinevaid kalu! Nägin barrakudat, meremadusid, suurt lõhet, hiigeltigu, värvilisi kalu üksi ja parvekaupa... Lihtsalt seal vees olemine oli minu jaoks paradiis. Ja kui ma veel instruktori järel ujusin ning ta kivide ja korallide vahelt üha uusi mereelukaid näitas, siis ... ujusin ja sukledusin vaimustatult ja nõrkemiseni. Tundsin end kui kala ehk siis väga hästi! Ja kui mereretkelt tagasi, nautisime ookeanivaadet ja maitsvat toitu koos uute Kanada, Austraalia ja Brasiilia sõpradega restoranis.

Järgmisel päeval otsustasin võtta Natali düüne tutvustava tüüpilise buggyretke. Istusime kogenud juhi lahtisesse rallijeepi, kimasime mööda mererandu, liivadüüne, mägesid, väikseid külakesi ja tegime peatusi imeilusates oaasides, kus sai ananassi seest juua troopiliste puuviljade mahlu, jalad vees. Selliste atraktsioonide nautimine nagu aquabunda ja aerobunda jäid küll tulevikku, kuid paljudele see ekstreemsus igatahes meeldis.

Pipa - Brasiilia kõige kaunim rand - jättis mulle kustumatu elamuse! Kui mul tuju peaks halvaks minema, panen silmad kinni ja mõtlen sellele päevale... Mu sõber rääkis, et Pipa randade läheduses võib näha silmapiiril delfiine. Ma ei uskunud, sest see tundus ebareaalne. Jooksin rannas, otsisin kive, viskasin hundirattaid palmidega ääristatud pikal rannaribal ja sööstsin lainetesse. Kroolisin mõnuga ja korraga...lihtsalt hingamise ajal nägin silmanurgast, kuidas minust mitte väga kaugel vilksatas delfiini turi ja saba!!! Ja tõesti, see ei olnudki naljajutt, seal rannas elasid delfiinid. Ujusin edasi, sest märkasin mitmed lained edasi kahte ujujat. Ka nemad uudistasid delfiine ja nägime neid mitmel korral. Mul soovitati minna vee all, sest delfiinid on lähedal ja vee all oli kuulda nende häälitsusi. Minu delfiinide otsingul leitud sõpradega saime õhtul uuesti kokku, veetsime reggeklubis pizzat süües koos vahvalt aega ja sellest päevast sai mu puhkuse üks kõige vingemaid päevi!

Nüüd, olles tagasi jõudnud Eestisse, tunduvad need mälestused muinasjutuliste ja ebatõelistena. Brasiilia on maa, kuhu tahan kindlasti kunagi veel reisida ja siis juba loodetavasti koos mõne vahva kaaslasega - kes tuleb minuga :-)?