Vahused lained ja segased tunded

Ligi nädal tagasi mõnulesin Rio lähistel rannas. Istusin üksi ookeani ääres ja paike oli loojumas. Ma kull loojangut ei nainud, sest pilved olid ees. Ja kuidagi mõnus meelerahu tuli peale. Sellest taevast ja ookeanist sai kokku vaike luuletus:-)

Taevas on auk
ja see valgust heidab,
pimeduse ta ara peidab.
Vaid silmapilguga saabub öö,
tõusulaine kaugele lööb.
Tirts laulab mägedes suvelaulu
ja homme taas pilv heidab mägedel varju.

Tanane ookean on suurte vahuste lainetega. Tuul on kõva ja mu hotellituppa on kuulda lainete laksumist. Lahen siis jalle mere äärde. Kui leiakski selle meelerahu ules, kas siis oleks rahutu hing rahulikum? Ei tea, väga segased tunded on. Edaspidi reisin kas üksi voi siis oma sõpradega. Sest muidu oledki üksi, veel rohkem kui üksi olles. Aga siin on ilus, peaaegu sama ilus kui kodus.