Adrenaliinilaksud

Pärast pooleaastast pausi käisin eile Brasiilias sukeldumas ning tana elus esimest korda vihmametsas matkamas. Molemad tegevused rahuldasid mu adrenaliinivajadused TÄIELIKULT! Mul on suureparane oskus end enne sukelduma minekut üles kruttida. Muudkui mõtlen ja kujutan ette ja muutun ärevaks. Ja kui kalipso on seljas ja hetk kaes, kui pean end ule paadi serva vette kukutama, siis on tunne sama, kui oleksin 800 m stardijoonel ja hakkaksin elu tahtsamat starti tegema. Sattusin kohe akvaariumisse värviliste kalade keskele ja jahe vesi puges varrukate vahelt sisse. Tunne, õnneks, oli hea ja tuttav. Nahtavus oli ainuke asi, mille pärast nuriseda, sest paarimeetrine ette nägemine ei ole just suur. Aga olime oma kahe kompanjoni ja divemasteriga veel all 35 min, mis minu kehatemperatuuri viis allapoole lubatud taset, kuid meel oli hea ja rahulolu nahtud veeämblikust värviliste mereelukateni oli täielik.

Tänane matk vihmametsa algas lõunamaa kombel tunnikese kokkulepitust hiljem. Aga sellega oleme siin juba harjunud. Lubatud 20 minutise kerge jalutuskäigu asemel aga otas meid tõeline seiklusmatk, mis vältas kokku 4 tundi! Liaanidest kinni krabades mäest üles ja alla, sinised hiidlibilikad meid saatmas. Jõudsime vägeva koseni ja oh minu rõõmu, kui meie matkajuht vette huppas. Järgnesime meiegi. Kõige lahedam, et kalda pealt mitme meetri kõrguselt sai kose alla vette hüpata! Ja siis järgmise kose juurde, mis kallas tonnide viisi vett alla 36 m kõrguselt. Kui ma pahaaimamatult sinna alla ujusin sattusin hetkeks paanikasse, sest vesi pritsis nii kõvasti, et hingata ei olnud enam midagi. Aga õnneks päästis mind sõbrakäsi ja pärast tossude ja pükstega vees ujumist õnnestus mul siiski kose alt välja pääseda-kose alt läbi ujudes oli ainuke võimalus. Teinekord siis targem. Päike oli nii kõrgel, kõrgel. Kui õhtuks tagasi oma hotelli jõudsime, ootas meid ookean juba soojenenud veega ning snorgeldades saabus pimedus.