Wednesday, February 06, 2008

Minu unistuste linn Rio de Janeiro

Rio de Janeiro, kaunis linn miljonivaadete ja kilomeetritepikkuste kuulsate randadega - ootasin siia saabumist põnevusega. Kui sõitsime liftidega üles Suhkrupea maele, pidi hing kinni jääma. Millised vaated! Mäed ja ookean ja erinevad linnaosad - kõik see moodustas sellise koosluse, et võin julgelt öelda: Rio de Janeiro on minu jaoks maailma üks kõige kaunimaid linnu. Järgmisel päeval kuulsa Kristuse kuju juurest linnapilti vaadates olime veelgi kõrgemal, kuid kiirelt liikuvad pilved tegid vaate pisut lünklikumaks. Väike hetk (olen juba harjumas siinsete mastaapidega-lähedal on tegelikult meie mõistes kaugel ja vaike on suur) ja oled juba pea puutumatus vihmametsas, kogesime Tijuca looduspargis džungliretkel. Ja need rannad, Copacabana, Ipanema...

Karneval on midagi sellist, mida peab kogema! Nii uhkeid kostüüme, liikumist ja melu annab otsida. Kui 14 sambakooli järjest oma tunnipikkused esitlused teevad, see tähendab, marsivad pikast pikast koridorist läbi oma hirmuhkete kostüümidega ja varustusega, tantsib rahvamass tribüünidel muidugi kaasa. Kangemad pidasid vastu hommikul kella 7ni, kui koik esinejad olid oma etteaste teinud. Mina lahkusin peolt jällegi niiöelda õigel ajal, et ei tekiks üleküllastust:-). Rio karneval on rohkem nagu võistlus-parima valimine. Kohalike sõnul peab aga tõelise hullumeelsuse kogemise jaoks sõitma Salvadori - Brasiilia mustade linna ning tantsima seal koos rahvamassiga end kuumaks!

Esimesest ehmatusest, et siin on nii ohtlik, sain kiiresti üle. Kuigi äsja kuulsin, et siin oli kamp eestlasi meie läheduses paljaks röövitud. Nagu ikka, nuga kõrile: raha või paremad riided! Sest kui reisid koos grupiga, kellest enamus on kas abielus voi head sõbrad, siis oled tegelikult ikkagi üksi. Aga ma peaks olema juba harjunud.

Tänane jalgpallimatsi jälgimine Maracana staadionil oli pea sama suur elamus kui karneval. Ja alla ei jää ka geiparaadi paiku karnevali ajal peatänavamellu sattumine. Hoolimata vihmast meeldib mulle siin ja ma arvan, et kunagi tulen siia veel tagasi. Siiski loobusin täna mõttest siia päris üksi seiklema jäämisest ning homme ootab meid ees päike ja linn Riost paar tuhat
kilomeetrit põhja pool - Natal.

Labels:

0 Comments:

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home