Rotiaastal Tartus tagasi!

Täna oli väga armas olla tagasi koduses Tartus. Rotiaastal, nagu Raekoja platsil selgus. Rott oli paljutõotavalt läbipaistev ja helge. Ju tal on selleks põhjust.

Snorgeldamisparadiis, buggyralli ja ujumine delfiinidega!

Kui jõudsin ekvaatorile päris lähedale ja jätkasin oma seiklemisi üksi, ootas mind ees puhkuse parim osa. Kuna olen hospitalityclub liige ja üks liige mu soovile kiiresti reageeris, olin järgmisel päeval koos uute kohalike sõpradega, elasin kohaliku võõrustaja juures nagu kuninga kass, vaatega ookeanile, heas seltskonnas. Käisime paaril õhtul väljas lõbutsemas, vaatasime kodus filmi, käisime restoranis krabi söömas, tegime koos süüa. Oli tunne, nagu oleksin saabunud vana hea tuttava juurde! Pean nüüd ruttu endale ka uue kodu vaatama (kes veel ei tea, siis kolin hiljemalt märtsikuuks Tallinnasse), et saaksin oma veel tundmatutele sõpradele-seiklejatele sama hea vastuvõtu korraldada kui mul oli Natalis! Niisiis, võtsin igal päeval erineva ekskursiooni, kus kohtusin vahvate uute inimestega, nägin ja kogesin enneolematult vahvaid seiklusi.

Imelised rannad, kilomeetrite pikkused inimtühjad rannajooned, lained, soe vesi, külm kookospiim ja päike seniidis - see kõik iseloomustab Brasiilia põhjaosa. Sõitsin snorgeldamisretkle Maracajaousse. Laev viis meid korallide juurde ja vee all oli oi kui palju erinevaid kalu! Nägin barrakudat, meremadusid, suurt lõhet, hiigeltigu, värvilisi kalu üksi ja parvekaupa... Lihtsalt seal vees olemine oli minu jaoks paradiis. Ja kui ma veel instruktori järel ujusin ning ta kivide ja korallide vahelt üha uusi mereelukaid näitas, siis ... ujusin ja sukledusin vaimustatult ja nõrkemiseni. Tundsin end kui kala ehk siis väga hästi! Ja kui mereretkelt tagasi, nautisime ookeanivaadet ja maitsvat toitu koos uute Kanada, Austraalia ja Brasiilia sõpradega restoranis.

Järgmisel päeval otsustasin võtta Natali düüne tutvustava tüüpilise buggyretke. Istusime kogenud juhi lahtisesse rallijeepi, kimasime mööda mererandu, liivadüüne, mägesid, väikseid külakesi ja tegime peatusi imeilusates oaasides, kus sai ananassi seest juua troopiliste puuviljade mahlu, jalad vees. Selliste atraktsioonide nautimine nagu aquabunda ja aerobunda jäid küll tulevikku, kuid paljudele see ekstreemsus igatahes meeldis.

Pipa - Brasiilia kõige kaunim rand - jättis mulle kustumatu elamuse! Kui mul tuju peaks halvaks minema, panen silmad kinni ja mõtlen sellele päevale... Mu sõber rääkis, et Pipa randade läheduses võib näha silmapiiril delfiine. Ma ei uskunud, sest see tundus ebareaalne. Jooksin rannas, otsisin kive, viskasin hundirattaid palmidega ääristatud pikal rannaribal ja sööstsin lainetesse. Kroolisin mõnuga ja korraga...lihtsalt hingamise ajal nägin silmanurgast, kuidas minust mitte väga kaugel vilksatas delfiini turi ja saba!!! Ja tõesti, see ei olnudki naljajutt, seal rannas elasid delfiinid. Ujusin edasi, sest märkasin mitmed lained edasi kahte ujujat. Ka nemad uudistasid delfiine ja nägime neid mitmel korral. Mul soovitati minna vee all, sest delfiinid on lähedal ja vee all oli kuulda nende häälitsusi. Minu delfiinide otsingul leitud sõpradega saime õhtul uuesti kokku, veetsime reggeklubis pizzat süües koos vahvalt aega ja sellest päevast sai mu puhkuse üks kõige vingemaid päevi!

Nüüd, olles tagasi jõudnud Eestisse, tunduvad need mälestused muinasjutuliste ja ebatõelistena. Brasiilia on maa, kuhu tahan kindlasti kunagi veel reisida ja siis juba loodetavasti koos mõne vahva kaaslasega - kes tuleb minuga :-)?

Vahused lained ja segased tunded

Ligi nädal tagasi mõnulesin Rio lähistel rannas. Istusin üksi ookeani ääres ja paike oli loojumas. Ma kull loojangut ei nainud, sest pilved olid ees. Ja kuidagi mõnus meelerahu tuli peale. Sellest taevast ja ookeanist sai kokku vaike luuletus:-)

Taevas on auk
ja see valgust heidab,
pimeduse ta ara peidab.
Vaid silmapilguga saabub öö,
tõusulaine kaugele lööb.
Tirts laulab mägedes suvelaulu
ja homme taas pilv heidab mägedel varju.

Tanane ookean on suurte vahuste lainetega. Tuul on kõva ja mu hotellituppa on kuulda lainete laksumist. Lahen siis jalle mere äärde. Kui leiakski selle meelerahu ules, kas siis oleks rahutu hing rahulikum? Ei tea, väga segased tunded on. Edaspidi reisin kas üksi voi siis oma sõpradega. Sest muidu oledki üksi, veel rohkem kui üksi olles. Aga siin on ilus, peaaegu sama ilus kui kodus.

Minu unistuste linn Rio de Janeiro

Rio de Janeiro, kaunis linn miljonivaadete ja kilomeetritepikkuste kuulsate randadega - ootasin siia saabumist põnevusega. Kui sõitsime liftidega üles Suhkrupea maele, pidi hing kinni jääma. Millised vaated! Mäed ja ookean ja erinevad linnaosad - kõik see moodustas sellise koosluse, et võin julgelt öelda: Rio de Janeiro on minu jaoks maailma üks kõige kaunimaid linnu. Järgmisel päeval kuulsa Kristuse kuju juurest linnapilti vaadates olime veelgi kõrgemal, kuid kiirelt liikuvad pilved tegid vaate pisut lünklikumaks. Väike hetk (olen juba harjumas siinsete mastaapidega-lähedal on tegelikult meie mõistes kaugel ja vaike on suur) ja oled juba pea puutumatus vihmametsas, kogesime Tijuca looduspargis džungliretkel. Ja need rannad, Copacabana, Ipanema...

Karneval on midagi sellist, mida peab kogema! Nii uhkeid kostüüme, liikumist ja melu annab otsida. Kui 14 sambakooli järjest oma tunnipikkused esitlused teevad, see tähendab, marsivad pikast pikast koridorist läbi oma hirmuhkete kostüümidega ja varustusega, tantsib rahvamass tribüünidel muidugi kaasa. Kangemad pidasid vastu hommikul kella 7ni, kui koik esinejad olid oma etteaste teinud. Mina lahkusin peolt jällegi niiöelda õigel ajal, et ei tekiks üleküllastust:-). Rio karneval on rohkem nagu võistlus-parima valimine. Kohalike sõnul peab aga tõelise hullumeelsuse kogemise jaoks sõitma Salvadori - Brasiilia mustade linna ning tantsima seal koos rahvamassiga end kuumaks!

Esimesest ehmatusest, et siin on nii ohtlik, sain kiiresti üle. Kuigi äsja kuulsin, et siin oli kamp eestlasi meie läheduses paljaks röövitud. Nagu ikka, nuga kõrile: raha või paremad riided! Sest kui reisid koos grupiga, kellest enamus on kas abielus voi head sõbrad, siis oled tegelikult ikkagi üksi. Aga ma peaks olema juba harjunud.

Tänane jalgpallimatsi jälgimine Maracana staadionil oli pea sama suur elamus kui karneval. Ja alla ei jää ka geiparaadi paiku karnevali ajal peatänavamellu sattumine. Hoolimata vihmast meeldib mulle siin ja ma arvan, et kunagi tulen siia veel tagasi. Siiski loobusin täna mõttest siia päris üksi seiklema jäämisest ning homme ootab meid ees päike ja linn Riost paar tuhat
kilomeetrit põhja pool - Natal.

Adrenaliinilaksud

Pärast pooleaastast pausi käisin eile Brasiilias sukeldumas ning tana elus esimest korda vihmametsas matkamas. Molemad tegevused rahuldasid mu adrenaliinivajadused TÄIELIKULT! Mul on suureparane oskus end enne sukelduma minekut üles kruttida. Muudkui mõtlen ja kujutan ette ja muutun ärevaks. Ja kui kalipso on seljas ja hetk kaes, kui pean end ule paadi serva vette kukutama, siis on tunne sama, kui oleksin 800 m stardijoonel ja hakkaksin elu tahtsamat starti tegema. Sattusin kohe akvaariumisse värviliste kalade keskele ja jahe vesi puges varrukate vahelt sisse. Tunne, õnneks, oli hea ja tuttav. Nahtavus oli ainuke asi, mille pärast nuriseda, sest paarimeetrine ette nägemine ei ole just suur. Aga olime oma kahe kompanjoni ja divemasteriga veel all 35 min, mis minu kehatemperatuuri viis allapoole lubatud taset, kuid meel oli hea ja rahulolu nahtud veeämblikust värviliste mereelukateni oli täielik.

Tänane matk vihmametsa algas lõunamaa kombel tunnikese kokkulepitust hiljem. Aga sellega oleme siin juba harjunud. Lubatud 20 minutise kerge jalutuskäigu asemel aga otas meid tõeline seiklusmatk, mis vältas kokku 4 tundi! Liaanidest kinni krabades mäest üles ja alla, sinised hiidlibilikad meid saatmas. Jõudsime vägeva koseni ja oh minu rõõmu, kui meie matkajuht vette huppas. Järgnesime meiegi. Kõige lahedam, et kalda pealt mitme meetri kõrguselt sai kose alla vette hüpata! Ja siis järgmise kose juurde, mis kallas tonnide viisi vett alla 36 m kõrguselt. Kui ma pahaaimamatult sinna alla ujusin sattusin hetkeks paanikasse, sest vesi pritsis nii kõvasti, et hingata ei olnud enam midagi. Aga õnneks päästis mind sõbrakäsi ja pärast tossude ja pükstega vees ujumist õnnestus mul siiski kose alt välja pääseda-kose alt läbi ujudes oli ainuke võimalus. Teinekord siis targem. Päike oli nii kõrgel, kõrgel. Kui õhtuks tagasi oma hotelli jõudsime, ootas meid ookean juba soojenenud veega ning snorgeldades saabus pimedus.