Onu Aksel

Sügaval koroonaajal 2021 toimus lasteaias luulekonkurss ja tänu sellele on mul olemas oma pojast video. Kahjuks ei õnnestu mul seda siia lisada ja luba pole ma ka küsinud, aga tekst raamatust "Las laps loeb" on siin:

Kuna raamatus oli illustatsiooniks juures onu Aksel, kel oli kolm karva peas, arvasin ma alati, et ta on kiilaspea. Kui nüüd lihtsalt luuletust kuulata, siis ei pruugigi see olla :-). Aga tänaseks päevaks olen mina tädi Aksel. Juukseid on mujal peale sügava otsmiku ja pea külgede veel siiski rohkem kui onu Akslil, aga jah...pööran siis asja positiivseks: ravi toimib. Tean, et see pole oluline ja kunagi nad kasvavad tagasi, aga emotsionaalselt ei ole see just meeldiv. Vähem kui pool veel teha, ca 3 nädalat. Inimese organism on kõikvõimas. Harjub kõigega, isegi kõige hullemaga. Minu hormoonide, valuvaigistite, rohkete antibiootikumide ja lõpuks ka keemiarohtudega rikastatud keha saab täna juba hakkama. Olen selle eest tänulik, kuid pingutan ka ise palju. Minu uus dieet on imeline, aitab tunda end kergemana ning kaal vähehaaval langeb ja normaliseerub.

Kuidas siis võitlen selles olukorras ellujäämisega? - iiveldus: homeöpaatia, viimasel ajal piisab jõhvikast või pihlakast - loobumine: olen loobunud vist juba peaaegu kõigest üleliigsest, aga veel on minna - andestamine: kui minu andestamised on kellelgi kohale jõudnud, palun võtke vastu - järjepidevus: iga päev võtan rohtu ja tööpäevadel käin kosmoselaevas - hirmud: proovin need ära anda ja usaldada kellegi kõrgema kätte - öised ärkamised ja une katkestused umbes poole 4 paiku - teen joogat, hingan ja mediteerin ja magan seejärel edasi - aju töö: õpin Duo-Lingost prantsuse keelt, ristsõnad on ka ostetud, aga pole olnud mahti liiga palju teha - pealetükkivad mõtted: tegelen ka nendega ja püüan nad muuta pilvedeks, mis tulevad ja lähevad - tuleviku planeerimine, sest plaanin terveks saada - ettevõtluskursuse lõpetamine on jõudnud äriplaani valmimiseni ja peagi tuleb kaitsta kursuse lõputöö - emotsioonid käivad vahel ikka üles-alla, aga püüan ümbritseda end toetavate sõpradega. Küll on armas, et olete olemas! - känguda võivad lihased: käin regulaarselt jõusaalis füsioterapeudi valvsa pingu all - veidi häirunud tasakaal: harjutan ja harjutan ja kohati on see juba päris hea - energia laadimine: raba, mets, puud, perekond, energeetilised kohad - soov luua: kui läheb veidi vabamaks see aeg, ostan omale õlivärvid ja hakkan pintseldama või siis leian omale kursused - detoksifikatsioon: joon palju vett, pressin värskeid mahlu, söön aedvilju, hingan (eriti öösiti :-) lahtise katuseakna all - eneseareng: suurepärane loengutesari USAst, blogid, raamatud - ohjah ning palju muud Elu on elamiseks! Kui veel suudaks paremini võtta päev korraga, siis oleks palju kergem. Leppimine elu ja olukorraga tuleb aeglaselt, aga tuleb.

Top 5 päev

Oli 7. augusti hommik. Päev, mil alustasin kombineeritud keemiatableti ja kiiritusraviga. Arvasin, et olen uueks 6-nädalaseks katsumuseks valmis. Teatasin perele hommikusöögilauas, et lähen haiglasse rattaga. "Ilus ilm ja see aitab mul päeva paremaks teha-saan värskes õhus viibida ning talun oma esimese doosi ehk paremini ära," olin optimistik. Vahemaa ju veidi alla 5 km, mis see siis ikka ära ei ole: edasi-tagasi umbes 10 km. Kui mu vanem poeg (13) sellest kuulis, ütles ta:" Emme, kas sa oled hulluks läinud? Sa võtad seda rohtu ju esimene kord ja sa ei tea, kuidas see sulle mõjub! Ära mine rattaga!" Lõin mõttes käega, lähen ikka. Aga kui lugesin ravimi infolehte, oli seal sarnane jutt, märkega, ärge sõitke jalgrattaga. Hiljem olin oma väikesele tarkpeale ainult tänulik. Võtsin auto.

Siit rohtudest on 6 pakki veel puudu, sest apteegis ei olnud nii palju. Tahaks nende kohta öelda mürk, kuid hellitavamalt on see siiski hetkel elupäästev ravum :-). Õigel kellaajal võtsin pidulikult sisse oma esimesed tabletid. Ei kulunud palju aega, kui käed hakkasid värisema. Veidi aja pärast läks süda pahaks ja hakkas iiveldama. Käsi haaras kiiresti homeöpaatia apteegi järele ja sain kiiresti leevendust. Haiglasse jõudes andsin vereproovi, käisin arsti juurest läbi ja sain oodata lisatunni enne oma esimest "kosmoselaevaga" sõitu. Jõin paar topsi vett ja see tekitas imeliku tunde. Just siis jõudis järjekord minuni... Olen väike klaustrofoobik ja talun üsna raskelt väikeseid ruume. Nüüd pandi mind pikali, näole minu järgi tehtud mask, millega klammerdati mind väga tihkelt ja ebemeeldivalt lavatsile kinni. See oli liiga kõva ja surus mind maadligi. Esimesel korral läks päris palju aega seadistamiseks, märgete tegemiseks maskile. Olin seal pikali, kergelt iiveldas ja mõtlesin vaid: hingan sisse, hingan välja, hingan sisse, hingan välja...joogaõpetaja kursustest oli siinkohal praktiliselt abi. Kui õudustest pääsesin, hakkas mul autoroolis halb. "Appi, kas midagi tuleb üles?" oli kole mõte peas. Taaskord oli terakestest abi. Jõudsin õnnelikult koju, suutsin isegi süüa ja koeraga jalutada. Aga tuppa jõudes jõudsin õnneks õigel ajal wc potti kallistama... Oeh. Kas nüüd hakkabki nii olema? 42 päeva järjest. See oli minu elu top 5 hirmsaim päev.

Järgmisel päeva koolis olles oli rohu võtmise ja protseduuri ees suur hirm. Kas jälle kordub sama reaktsioon? Keha on ju tark, püüab mürkidest vabaneda. Seda ei saa talle pahaks panna. Ega ise ka vabatahtlikult seda ravi läbi ei teeks, kuigi ju ikka teen. Päev korraga. Ka teisel korral oli see kõik üsna kole. Hirm teadmatuse ees on võimas ja mul puub kontroll seda ohjeldada. Kunagi vast saan selle nõksu kätte. Pärast osakonna õdede juures käimist sain end seal tühjaks nutta. Nad on parimad psühholoogid ja lohutajad, keda olen kohanud...kogemus maksab. Sealt edasi järgin rutiini ja kõik läheb mõnevõrra libedamalt. Küll koos mõningase iiveldusega ja alguses ka õudusunenägudega ja unehäiretega, aga siiski juba palju paremini kui alguses. Keskendun eesmärgile. Peaaegu kolmandik on tänaseks tehtud. Olen veendunud, et kõik inimesed, kes sedalaadi õudused on läbi teinud ja terveks saanud, on kangelased. Nad väärivad vähemalt orderit. Ei tea, kas keegi mulle ka selle annab ;-)?

Iga päev midagi head - pole ju palju tahetud!

Olen otsustanud kõik oma päevad elada rõõmsalt. Vähemalt leian igasse päeva midagigi rõõmutoovat. Olgu igas päevas päikseke! Sellele aitab kaasa hommikul ärgates minu armas ustav koerast nunnupall. Oh seda rõõmu ja mürglit, kui ma ta hommikul tuppa lasen! See rõõm on nii siiras ja piiritu ja ta tahab mängida ja kohe! Kuidas sa siis oled mossis ja ütled, et ei. No ei ütle ju! Kena algus päevale on garanteeritud!

Haigla taga metsas on väga paljud puud läbi kallistatud. Rabalõhn, metsaõhk, seekõik toidab mind. Päris kindlasti on mul oma toetavad väekohad. Mulle meeldib ringi sõita, kuigi eriti palju ma seda praegu teha ei saa. Aga iga kell saan viibida oma aias, pargis, maakohas. Hiljuti küsiti minult kahel järjestikusel päeval:"Kaua arstid on sulle aega elada andnud?" See natuke jahmatas mind, ma pole kunagi nii ise mõelnud. Pigem ikka, et saan terveks!

Ja tähtis on toetada end hea energiaga ning teadlikult. Mõnes kohas on seda energiat imeliselt külluslikult ja seal on väga hea olla! Olen terve oma täiskasvanuelu teinud huvitavat tööd. Paralleelselt on olnud 2-4 töökohta ja selline vaheldusrikkus on mulle ikka rõõmu pakkunud. Viimasel ajal hakkas see ära kaduma. Mõttetud vaiksed peidetud konfliktid hakkasid seestpoolt hävitama. Las see jääb õppetunniks, mis sai õpitud. Elu ei ole seda väärt, et end ise materdada lasta. Mul on heameel selle üle, et välja on ilmunud mu sõbrad. See teeb palju rõõmu, kui keegi helistab, kutsub välja jalutama, kuskile üritusele, kohvikusse või loodusesse. Elu on jagamiseks!

Kui selline haigus tuleb sind õpetama, on aeg muutusteks. Varem poleks ma iial arvanud, et suudan üleöö minna üle dieedile, kust puuduvad kolm valget sõpra. Aga nüüd ma seda tegin. Jah, viimasel päeval küll nautisin mõnuga juustukerast rohkeid viile, kodujuustu ja keefiri, aga nüüd on see suhteliselt kerge. Olen otsustanud ja nii on praegu parem. Valmistan kombutšat ja loen poes hoolega silte. Kindlasti annab see hea võimaluse oma toidulauda hoopis rikastada! Las see olla siis vaimne teekond, mis arendab ja rikastab. Küll piinarikas ja pikk, aga las olla lõppkokkuvõttes arendav kogemus. See on ajutine. Ma paranen rõõmu ja kergusega! Ma usaldan elu loomulikku kulgu.

Üks samm edasi, kaks sammu tagasi...

Tigu, jah, just tigu on see, kellega võin oma raviprotsessi võrrelda. Pildi laenasin internetist. Juuli alguses kutsuti mind haiglasse, et "haava puhastada." Teise osakonna arst mainis, et talle ei meeldi minu MRT (magnetresonants) pilt. Kästi igaks juhuks tulla söömata. Enne protseduuri palusin, et vaba olev kirurg räägiks, mis tal plaanis teha. "Tegu on abtsessiga, tõsise mädapõletikuga teie ajus. Bakter on sinna sisse pääsenud ja palju pahandust teinud. Luulapi utiliseerime," midagi sellist rääkis mulle võõras arst. Põlved läksid nõrgaks. Alles eile mängisin Pärnus rannatennist, enesetunne oli hea, ainult haav ei paranenud loodetud kiirusega. Olin võtnud 10 päeva antibiootikume. Olin teinud kuulekalt kõik, mis kästi. Äkki liiga kuulekalt? See luulapi utiliseerimine tähendab arstide keeles, et viskavad mu otsmikuluust suure tüki lihtsalt minema. "Selle taastame ja teeme millalgi uue operatsiooni, praegu jätkub 6 nädalat antibakteriaalset ravi," kostus hirmuäratav sõnum. Ja oligi aeg sõita narkoosisaali.

Vähemalt olin saanud natuke suve nautida. Ujuda kolm korda jões, nautida head seltskonda perelaagris, pidada loengut, süüa maasikaid, olla kodus, tähistada pere ringis jaanipäeva. Peaaegu nagu oleks suvi tehtud, vähemalt nuusutatud! Intensiivravi palatis ärgates oli enesetunne jälle närb. Magada ei saanud. Järgmise ööpäeva sain olla juba kodusamas intensiivis oma korrusel ja vastata hommikul toredatele küsimustele stiilis, mis aasta täna on. Ja aru ma alguses ei saanud, miks mul kogu aeg voolikutest midagi sisse tilgub. Selgus, et mulle om määratud 10x ööpäevas kahte erinevat antibiootikumi ja on paigaldatud midagi eriti valusat kaena aluse lähedale. See oli tsentraalveeni kanüül, mis lõpuni välja oli valus-valus, ebameeldiv oma viie nõelapistega. Ja minu graafik oli nii tihe, et isegi öösel ei saanud enam sõba silmale... Nii 10 päeva.

Kolmandal päeval pärast oppi julgesin välja minna. Suutsin vahepeal pargipingil puhates teha umbes 3000 sammu ja see oli ka pingutuse tipp. Kallis kaasa luges mulle haiglaperioodi ajal terve raamatu ette. Soovitan soojalt, Osolini "Part lendab edasi." Ja see on imeline tunne, kui sulle loetakse raamatut! Samas mõnusalt uinutav. Edasi vorm tõusis iga päevaga ning mina hulkusin peamiselt metsas. Vahel jõudsin ka korraks kodus käia ning mere ääres. Aga pikim paus oli vaid 3 tundi, nii et ajakasutus pidi hea olema! Aga ohhhh, see protseduuride väljakannatamine oli piin! Õnneks sain jalka MM finaaliks napilt koju. Et täita kohustus, mille eesmärk oli süüa ära elu antibiootikumide kogus: 6 nädalat!

Kõige rohkem meeldis mulle siiski ühe õe ütlus:"Njüüd on vaja teise palatisse kolida. Siin pjalatis on mjeil ikka rjasked haiged." Aga sellest luksuslikust privaatpalatist jäävad mulle ilusad mälestused eriti kaunitest loojangutest ning sain oma voodist jalgpalli suurvõistlust jälgida. Ja loomulikult olen tänulik oma uuele arstile, kes päris tihti käis mu haava vaatamas ja õdedele ja teistele abilistele, kes teevad superhästi oma tööd.