Naeruteraapia varjatud kaameraga

Kuldnokad on kohal!

Iga päevaga muutub vanglatagune asfaldilõik siledamaks ja paremini sõidetavaks. Nimelt on see praegu ainuke kergliikulustee, mida lapsevanemad hinnata oskavad. Mõni päev tagasi aga nägin koos varestega puu otsas istuvat ja laulvat kuldnokka. Päris kevade tunne tuli peale! Ja kui õhtul veel üks lõoke ka Tallinna põldude vahel nokast laulu lahti lasi, läks meel päris rõõmsaks! Nii vähe on õnneks vaja vahel! Enam ei oska küll väga rõõmustada taas maha langenud lume üle, kuid äkki oodatakse mind veel sel kevadel lumele esimest suusasõitu tegema?

Üks päev ja üks kuu

Ei oleks iial uskunud, et esimene kuu beebiga on nii raske. Et on päris raske olla lapsevanem. Korraga on teinekord vaja mitut kätt ja jalga. Kord oled nii õnnelik, siis aga poetad hoopis pisara ja masendus kipub peale. Siis aga läksid ilmad soojemaks ning päevi kaunistavad jalutuskäigud, kus noored emad maadlevad lumehangedes jääkonarlustega. Aga lastele see kõigutamine ilmselt meeldib, sest see uinutab magama. Praegu on veel see aeg, kus noor isa ja ema võitlevad, kumb saab käru lükata!

Külalised on toredad, justkui kohtumine taas teise, selle vana maailmaga uuel moel. Vahel väsib beebi ära, kuid suhtlemine ei tee ju paha. Eriti armas aeg algab nüüd, kui tita teadlikult nägude peale naeratab ja justkui iga päevaga asjalikumaks muutub. Täna käisime esimest korda ujumas. Päris laste basseinis. Timole meeldis :-) Emale muidugi ka :-)

Mõtisklemiseks palju aega ei jää, sest lapse elurütmi ei kuulu internetis surfamine. Kui laps magab, tuleks ka ise võimalust kasutada. Aga mulle meeldib hirmasti, et kohe-kohe algab kevad ning iga päevaga läheb ilm valgemaks ja säravamaks ja juba on õhus tunda kevade virelust. Kevadele vastu kasvada on ilus! Ja kasvame me silmnähtavalt. Nagu pildilt näha, on hoopis teine tunne olla 1 kuu ja 1 päev vana võrreldes 1 päevaseks olemisega!

Ja siis ta tuli!

Oli 8. veebruar ja siis ta tuli ning muutis meie elu. Täielikult. Enam ei ole seda muret, et magan poole lõunani. Enam ei maga ka öösiti. Enam ei ole ka seda muret, et kaalun palju ja olen ümmargune. Ei ole enam. Enam ei põtki ta kõhus, nüüd põtkib ta kõhtu kaisus olles. Meie poisil oli sündides õnnesärk seljas ja kaitseinglid olid omal kohal. Minu sünnimaraton venis 2,5 ööpäevaseks, kuid öeldakse ju ikka: lõpp hea-kõik hea.

Kui laps pärast sündi/oppi rinnale pandi, ei saanud ma terve öö uinuda. Vaatasin ja imestasin: " Sa oled niiiiii armas!" Ja ei julgenud end liigutadagi, sest see pisike olevus tundus nii harbaras ja õrn. Kartsin, et keeran end talle kuidagi peale ja siis parem ei maganudki. Kui olime haiglast koju jõudnud, teatas kallis kaasa, et ma olla unes talle midagi soninud. Korduvalt:" Sa jood niiiii palju piima! Sa jood..."

Nii meie elu siis kulgeb. Mähkud, piim, mähkud, kussu, nutt ja õhtused gaasivalud. Nüüd tean, mis tähendab mõiste: kohe. See on otsekohe! Enam ei ole aega tegeleda vähetähtsate asjadega nagu blogimine, magamine, söömine, teab-kus-käimine, internet, kontsertid, restoranid jne... Mõneks ajaks. Nüüd on aeg põhenduda ilusale uuele missioonile: olla ema. Aga endistviisi imetlen:"Sa oled nii armas!"