Ja siis ta tuli!

Oli 8. veebruar ja siis ta tuli ning muutis meie elu. Täielikult. Enam ei ole seda muret, et magan poole lõunani. Enam ei maga ka öösiti. Enam ei ole ka seda muret, et kaalun palju ja olen ümmargune. Ei ole enam. Enam ei põtki ta kõhus, nüüd põtkib ta kõhtu kaisus olles. Meie poisil oli sündides õnnesärk seljas ja kaitseinglid olid omal kohal. Minu sünnimaraton venis 2,5 ööpäevaseks, kuid öeldakse ju ikka: lõpp hea-kõik hea.

Kui laps pärast sündi/oppi rinnale pandi, ei saanud ma terve öö uinuda. Vaatasin ja imestasin: " Sa oled niiiiii armas!" Ja ei julgenud end liigutadagi, sest see pisike olevus tundus nii harbaras ja õrn. Kartsin, et keeran end talle kuidagi peale ja siis parem ei maganudki. Kui olime haiglast koju jõudnud, teatas kallis kaasa, et ma olla unes talle midagi soninud. Korduvalt:" Sa jood niiiii palju piima! Sa jood..."

Nii meie elu siis kulgeb. Mähkud, piim, mähkud, kussu, nutt ja õhtused gaasivalud. Nüüd tean, mis tähendab mõiste: kohe. See on otsekohe! Enam ei ole aega tegeleda vähetähtsate asjadega nagu blogimine, magamine, söömine, teab-kus-käimine, internet, kontsertid, restoranid jne... Mõneks ajaks. Nüüd on aeg põhenduda ilusale uuele missioonile: olla ema. Aga endistviisi imetlen:"Sa oled nii armas!"