Viis päeva suusaperes

Üks telefonikõne lõi mu jõuluplaanid hoopis sassi. Sõitsin kahe päeva pärast Rootsi Sälenisse suusatama. Viis päeva slalli ja mõnel õhtul veel ka murdmaasuuskadel mõnulemist oma 40 km jagu. See oli midagi hingele: pärast 14 aastast pausi. Sain hakkama ja nautisin ka, nüüd tahaks veel!
See oli päris omamoodi jõuluaeg. Natuke nagu põgenemine selle jõulumöllu eest. Mina olin jõululaupäeval meie "suusapere" peakokk ja väike Astra kinnitas lausa kolm korda:"Tiina, sa oled suurepärane kokk!" :-) Olgem selle infoga tagasihoidlikud, kuid kardemonisaiad olid tõesti päris head. Nädal oli rahulik, sportlik ja andis võimaluse võlga jäänud unetunnid tagasi teha. Aga kohutav koduigatsus näris reisile minemise hetkest peale...mul on hoopis teistsugune elu alanud. Ja niiviisi on vahva minna uuele aastale vastu!

Mulle meeldib detsembrikuu!

Ilmselt tegin selle pildi neli kuud tagasi, teades, et see mõjub meeleolukalt just praegu, detsembrikuu alguses!

Kui nõiad Tuhalas vihtlevad...

...hakkab nõiakaev keema. Nii ütleb rahvapärimus. Panime nädalavahetusel autole hääled sisse ja käisime Tuhalas vaatamas, kuidas kaev üle ajab. Ma ei teadnudki, et viimane "keemise kord" oli 4 aastat tagasi. Müstiline ikka küll, et sellised asjad sünnivad, tavaliselt on seal ju lihtsalt üks kuiv koht. Ja üle tee oli rajatud ka loomaaed, kuhu seekord siiski ei läinud. Tagasiteel põikasime läbi ka mulle juba armsaks saanud Siniallikatelt. Erinevalt Tuhalast oli seal seekord täielik vaikus. Ei mingit podisemist, ei mingit türkiissinist värvi. Aga torm oli teinud oma töö ja võisin luba palumata murdunud kuuskedelt oksi jõuluks koju tuua.

Setumaa sobib laadimiseks!

Teinekord saab patareid imehästi täis, kui põigata korraks rappa. Osalesin eile Meenikunno rabas räätsamatkal. Vett oli kõikjal nagu üleujutuse ajal, jõhvikaid olid mättad täis ja nad olid suured kui maasikad! Vihma tibas, kuid sellest ei lasknud keegi end häirida. Matkajuht rääkis põnevalt, kuidas metssead, puhtad loomad, ilu ja vanniprotseduure võtavad, kuidas nad end puude abil sügavad, poris suplevad ja kuidas puukidest vabaks saavad. Nägime puid, mida olid käinud rähnid oma terava noka ja pika keelega toksimas, puid, mida olid purenud kooreüraskid. Matk lõppes supi söömisega soojaks köetud hütis. Koju tulles oli tunne, et kõik ongi hästi! Ja ongi ju tegelikult! Jõudsin õhtul suht hilisel tunnil minutipealt oma trenni andma ning energiat oli tõesti palju! Väga omapärane oli ka setude laulukoori esinemine Värska tsäimajas. Võib-olla natuke ebatraditsiooniline, sest spordirahvas tahtis ju ise ka tantsida-laulda ja igal juhul oli see lahe sissejuhatus pikaks kujunenud tantsulkale.

Minu Salsa

Leidsin Hispaanias üles ka oma Salsa :-) Ei kujutanud ettegi, et ma ma sellist puudust salsatamisest tundma hakkan. Möödunud on juba paar nädalat ilma tantsuta ja olukord on väljakannatamatu. Ka homme ei saa minna, muutun kärsituks. Mis toimub, ah?