Poiste vägi!

Sain eile õhtul tädiks! Viiendat korda! Oi kui uhke! Nii hea meel on mul! Poiss, kes sündis, varjas viimase hetkeni oma sugu. Kõik arvasid, et tuleb tüdruk, kuid tema ei lasknud end küll sellest häirida! Kibelen, kibelen, tahan sind juba näha, väikemees!

Hingamine teeb õnnelikuks ja loovaks

Ärkad, astud telgist välja murule, ringutad ja lähed joogatundi. Hingad ja hingad ja mõte muutub vabaks, pea selgeks. Taluõele on toonekured teinud pesa ning aegajalt katkestavad nad linnulaulu ja suvise tuulehoo nokaplaginaga. Kummastavalt hea on olla. Tunned, et oled osa loodusest. Tunned, et oled vaba ja võid mõtetes rännata, kuhu soovid. Terve nädalavahetus tegeleda huvitavate loengute ja mõtetega, aru saada helide ja energiate võnkumisest, õhu ja mõtte liikumisest, oma olemusest - see oli värskendav. Väga. Ja kindlasti on olemas tee, et saada paremaks inimeseks. Ja piltidel on väike looming: silmad kinni voolitud saviteos (minu om aon jänku) ja pliiatsitega värvitud mandala. Pildid on teinud Külle.

Ja üks asi on selge ikka kohe ja praegu: et sul oleks hea olla, tuleb tegeleda nende asjadega, mis sulle meeldib! Ja suhelda nende inimestega, kellega sul hea on. Ja samas vastu võtta need väljakutsed, mis elul sulle pakkuda on.

Ja kui lisada joogalaagrist saadud emotsioonile koduteel kodupeenralt nopitud värsked koduaia maasikad, siis teinekord on tunne, et õnnelik olemiseks polegi palju rohkem vaja :-)

Jah Eesti loodusele!

Nabala ja Tuhala karstiala on piirkond Tallinna külje all, kus on avastatud kaheksa maa-alust jõge. Kevadeti ”keeb” Tuhala nõiakaev üle, kuna põhjavee tase on kõrge. Piirkonnas on allikasood, haruldased taimed, sealhulgas kaitse all olevad orhideed, muistsed asulakohad, kultusekivid ja muinaspõllud. Käisin vaatamas Kumu kinosaalis Kadi Alatalu loodusfilmi Tuhala Nõiakaev II.

Kõneall olevas piirkonnas soovivad ärimehed hakata rajama paekivi kaevandust. Looduskaitsjad võivad vaid prognoosida, mis võib juhtuda Euroopa mastaabis haruldase piirkonnaga, põhjavee taseme languse ja muu kaasnevaga. See, et nõiakaev enam kunagi keema ei lähe, on kindel. Kuid see on vaid üks väline märk. Urmas Sisask tagus trummi ja laulis: ei kae-van-dus-te-le!!! Pärast filmi esitas ta veel oma 14-aastaselt loodud klaveripala tähtedest, et need tuleksid meile appi...Väge täis värk! Fosforiidisõjast võib saada paesõda. Hoidkem oma loodust, kuni on, mille eest võidelda!

Retro

Täiesti värskendav on keset tänapäeva suuri trende ja uusi keskusi sattuda selliste kohade juurde nagu pildil on näha. Mitte midagi ei juhtu! Poest saad osta piima, võid ja suhkrut. Ja kui suveööl korra pimedaks läheb, jooksevad sulle tee peal vastu kitsed. Ja siil kõnnib podisedes üle tee. Ja lähedaolevas järves saad supelda.

Kas kardan kõrgust või kukkumist?

Selline imelik mõte tekkis pärast Karula veski seina mööda üles ronimist. Alpinismist olen ikka väga kaugel. Hirmasti kartsin, aga hakkama sain. Seda küll suure suure ponnistuse ja eneseületamise hinnaga. Aga mägedesse tahaksin ühel ilusal päeval minna ja hea, kui tean ette, mis tunne on kõlkuda maa ja taeva vahel. Õunapuud ei olnud ei olnud varem probleem. Krabinal üles ja alla nagu orav, aga see oli vist mõnda aega tagasi...ja pisut teine asi :-) Esimese hooga arvasin, et ma iial rohkem ei taha proovida, kuid päev hiljem avastasin peast mõtte, et võiks minna mõnele seiklusrajale proovima ja peaks koju köiejupi tooma ning sõlmi harjutama. Siiski, siiski, nii palju väga meeldivaid asju on teha ning eks valikuid tehes selgub, mis ikka kõige hingelähedasem on.

Kuum: salsa, salsa, salsa!

Ühtäkki ei näe ega kuule ma enam midagi, vaid tunnen ainult rütmi ja tantsin selle sisse. Käes on bändi kõrinad, mis liiguvad elava muusika saatel minu käes. Silmanurgast hooman korra, et päike on loojunud ja taevas punetab vanalinna kohal. Akna all on ringis muusikud Rio de Janeirost, Kuubalt ja jazzisugemetega trio Barcelonast, kellega koos "musitseerivad" minusugused kodused rütmiotsijad. Ümberringi on mõned tantsijad ja lobisejad ja mina ei jaga enam maast ega ilmast. Ma ei ole kunagi end sedasi tantsu sisse tantsinud ja seda ilma ühegi alkohoolse või muu abivahendita. Sattusin salsa kursuse jätkuna oma uue salsaõpetaja sünnipäevale, kus tantsisin veel paar tundi. Et tal on sünnipäev, kuulsin ühelt tuttavalt, keda olin kohanud korra tantsutrennis:-) ning kes juhuslikult möödus minust kesklinnas.

Mõned mu sõbrad teavad, kuiväga mulle meeldib tantsida ning ma ise vaid hooman, kuivõrd inspireerivad mind ladina-ameerika rütmid. Brasiilias olin õnnega koos, kui sattusin salsaklubisse. Sama õnnelik olin Tokyos. Siiani naeravad mu reisikaaslased, kui pidin oma tantsusoovide rahuldamiseks Itaalias paluma pooltuttavat vesiaeroobikatreenerit, et tule, palun, vaid üks salsa minuga:-)! Ja tegelikult olin teisel kursusel, kui juhtusin Pakistani salsaõpetaja kursustele. Ja siis veel salsamaania Saksamaal õppides ning Euroopa vesiaeroobika conventionil tegin kunagi isegi salsa tunni vees. Ja igal pühapäeva õhtul võib mind viimasetel kuudel leida restoranist Clazz, kus toimuvad salsaõhtud. See vist ei olegi enam juhus-tunnen end tantsides nii õnnelikuna!