Tahkuranna

Seekordne juhuslik avastusretk viis mind vaatama Tahkuranna kirikut. Meri oli klaassile ja teele ning kirikule lähedal. Kirikut ümbritsesid võimsad puud ja ümberringi ei olnud mitte ühtegi hingelist. Ka kiriku uks oli lukus. Ja muulukad õitsesid.

One day in Latvia

Sellise põneva nimega fotonäitus oli üleval keset Riia vanalinna. Ja see oli niivõrd atraktiivse sisu ja vormiga ülespanek, et veetsin seal vähemalt poole oma paaritunnisest vabast ajast. Nimelt 20 aastat tagasi korraldasid lätlased fotokonkursi nimega ”Üks päev Lätis”. Osalesid parimad fotograafid ja saadi tõelisi kaadreid. Nüüd, aastal 2007 võeti sama aktsiooon uuesti ette EL projektina, kutsuti kohale sadakond parimat fotograafi terve ilma pealt ja tulemus oli kõikidele vaadata.

Klõpsisin paarist pildist pildi. Esimene on fotograaf Viktor Rudjko pilt ”Buss Valka” 1987, teine Romualds Pozerskis (Leedu, 1987) ”Riia buss Salduse jaamas” ja kolmas on rootslase Marcus Marcetidi ”Pita küpsetamine Bemberis”. Lahe, selliseid näitusi võiks ka Eestis teha. Ja võib-olla on isegi tehtud, kuid ma ei ole peale sattunud!

Alleede küllus

Eestimaa kevad, kas on midagi veel armsamat? Tasub pidada auto kinni kohtades, kus pole veel juhtunud käima ja kui leiad eest sellised puude alleed ja vaatepildid ning tunned jalgade all võililledega kaetud tärkavat maapinda, siis ongi nagu kõik hästi! Seekord oli juhuslik ja imeline peatuspaik Olustvere mõisapark.

Kes on kes?

Kutsikapõlves on teha palju avastusi. Kasvõi see, kes olen mina või kes on see minu nägu sõber? Kas suureks koeraks või inimeseks saades on asjad ikka selgemad:-)? Aga selline kutsikalik olemus on nii siiras!

Teeme ära!

Ülgase-kõlab kivirähulikult-ja nii oligi. Sattusime oma töökoha koristusmeeskonnaga koledasse karjääri, kuhu inimesed on visanud aastaid oma rämpsu. Esmapilgul masendav, pärast rühkimist natuke vähem masendav. Ei tulnud päris seda tunnet, et tegime ära, aga hea oli ikkagi, sest kui arvestada kogu Eestis tekkinud sünergiat, siis on selline ettevõtmine ikka päris vägev.

Pärast sellist rahmeldamist jäid isegi mõned uued senitundmata lihased haigeks. Päris kindel, et mina ei viska mitte kunagi prügi maha ja ei tunne ka ühtegi sõpra, kes seda teeks, aga kust tekivad metsa alla sellised ilgused? Kas oleks siiski ka riigil aeg praegune süsteem ja prügi vastuvõtmise hinnad üle vaadata? Või on kõige suurem login sees ikkagi inimeste mõtlemises... Igatahes loodan siiralt, et Eestimaa sai natuke puhtamaks ja mõjutas ka nende inimeste suhtumist, kes on kunagi midagi kusagile maha poetanud.

Inspireeriv!

Aegajalt naudin ma mõningate puuduste kõrval ka suurema linna eeliseid. Üks neist on KUMU. Kui ma muidu Tallinnasse sattusin, siis lihtsalt ei jaksanud enam muude asjade tegemise kõrvalt minna Kadriorgu, et vaadata mõnda näitust. Nüüd on palju lihtsam, lähed ja oledki kohal. Kui Hispaania tähe Miro maalid koosnesid värvide mängust ja sümbolitest, siis Soome kuldajastu maalid on niivõrd looduslähedased ja tõetruud, et võid kuulda kõrvus koskede veevulinat ja mõne lumise pildi ees võib hakata külm. Sain väga hästi aru, miks 1900. a Pariisi maailmanäitusel Soome paviljoni tööd nii menukaks osutusid.

Kõige rohkem meeldib mulle KUMU näituste juures võimalus kõrvaltoas vaadata dokumentaalfilme, mis tutvustab lähemalt kunstnike loomingut ja olustikku. Väljapanekul on imelisi pilte sellistelt mittesoomlaslike nimedega kunstnikelt nagu Robert Wilhelm Ekman, Werner Holmberg, Ferdinand von Wright, Adolf von Becker, Hjalmar Munsterhjelm, Fanny Churberg, Axeli Gallen-Kallela, Albert Edelfelt, Eero Järnefelt, Pekka Halonen, Hugo Simberg ja Magnus Enckell, Helene Schjerfbeck, Maria Wiik, Elin Danielson-Gambog. Soovitan soojalt seda näitust teistelegi huvilistele. See on üleval 8. juunini.