Teeme ära!

Ülgase-kõlab kivirähulikult-ja nii oligi. Sattusime oma töökoha koristusmeeskonnaga koledasse karjääri, kuhu inimesed on visanud aastaid oma rämpsu. Esmapilgul masendav, pärast rühkimist natuke vähem masendav. Ei tulnud päris seda tunnet, et tegime ära, aga hea oli ikkagi, sest kui arvestada kogu Eestis tekkinud sünergiat, siis on selline ettevõtmine ikka päris vägev.

Pärast sellist rahmeldamist jäid isegi mõned uued senitundmata lihased haigeks. Päris kindel, et mina ei viska mitte kunagi prügi maha ja ei tunne ka ühtegi sõpra, kes seda teeks, aga kust tekivad metsa alla sellised ilgused? Kas oleks siiski ka riigil aeg praegune süsteem ja prügi vastuvõtmise hinnad üle vaadata? Või on kõige suurem login sees ikkagi inimeste mõtlemises... Igatahes loodan siiralt, et Eestimaa sai natuke puhtamaks ja mõjutas ka nende inimeste suhtumist, kes on kunagi midagi kusagile maha poetanud.