Kõrgmäestikus

Teel kõrgmäestikku tegime aklimatiseerumise eesmärgil ühe ööbimise poole maa peal. Mäkke tõustes muutub õhk hõredamaks ja raskem on hingata. Iga füüsiline pingutus pärast 2500 m võib olla raskem kui oled tasasel kodumaa pinnal harjunud. Vaated bussi aknast olid hingematvad. See polnud nagu päris. Mäed, astangud, ka teevaringud, ahvid, lõputu sinka-vonka looklemine. Tuututamist oli natuke vähemaks jäänud pärast Risikeshist lahkumist, vähemalt poolel teel. Tundsin end päris hästi, arvestades, et osad reisikaaslased olid end bussi tagaotsas pikali keeranud, pead valutasid ja seest keeras. Pööre minuga toimus umbes tund enne kohalejõudmist-hakkas lihtsalt halb. Ja kui sörkisime lehmakookide vahel pimeduses linnakese peaaegu kõige kõrgema asustatud punkti juurde, puhkesin enne kohalejõudmist lihtsalt nutma, tempo oli liiga kiire. Šerpad olid ju harjunud raskeid kotte kandma ning seal elama, mina mitte. Õnneks oli meie joogaõpetaja Jaak varunud kohalikku mäehaiguse rohtu, mis mind üles turgutas. Peavalu ja kohati ka iiveldus küll jätkus mitmel päeval, siis aga oli juba jälle hea olla.

"Teil on tohutult vedanud, et olete Badrinathi kohale jõudnud," ütles meie kohalik giid. Paljud ei pidavat üldse kohale jõudmagi, kuna näiteks mõni kilomeeter enne linna on teevaring ja kõik teed on suletud. Meie ashram (elukoht) oli ca 3300 m kõrgusel. Sealt hakkasime iga päev matkama erinevatesse sihtpunktidesse. Range joogarežiim tuletas meelde, kui oluline on praktika järjepidevus. Elasime tõsi küll, ülimalt spartalikes tingimustes. Joogasaal, mis oli ka meie õhtusöögi saal, oli külm kui hundilaut. Ma ei ole kunagi oma selles elus teinud joogat, olles selga tõmmanud kõikvõimalikud sooja pesu kihid, fliisid, suusajope, paksu jope, mütsi, puffi, villased sokid ja kõige paksemad kindad, lisaks veel fliistekk. Sooja andsid tubades radiaatorid, kuid elekter käis tihti ära. Tegelikult sai isegi sooja vett, kui panid pool tundi enne boileri sisse. Meie grupi sõbralikud mehed olid nii kenad, et parandasid ära meie vannitoa ventilaatori ümbruse, kust tuli õhtuks sisse väga külma õhku. Pluss 28 C oli vaid ununenud unistus, kuid siiski, iga päev paistis päike.

Üks meeldejäävamaid matkasid oli ronimine kose juurde (kaardi järgi ca 3800 m). Pulss oli kogu aeg üle 150, nagu ei oleks elus mitte kunagi vastupidavustrenni teinud... Ilus hetk oli see, kui sain oma matka jaoks kaasavõetud Rukkipala nosida mägedes, nautides kodust maitset ja imekspandavalt ilusaid mäestiku vaateid. Koseni ja jupp maad ka allaminees oli kõik korras. Siis jäin midagi kotist võtma ja grupp oli juba kaugel ees. Jaak vist sai aru, et mind on vaja toetada ja jäi minuga. Tegi veel vahepeal nalja, et kas võtame sulle korvi? Korv oleks olnud midagi sellist, et mina istun korvi sees ja keegi veab. Püha jumal! Ei! Jõudsin ikka omal jalal võiduka lõpuni, aga põlved olid tõesti ümmargused.

Järgmine matk kõrgele viis läbi kõige ilusamate vaadete. Jõudsime orgu, kus maalilised mäed ümbritesid meid igalt poolt. Olime kui vanajumale peopesas, ütleks selle kohta Jaan Tammsalu. Ja meil vedas tohutult. Jäin eelmiste kogemuste najalt rahulikumasse gruppi, oskasin jälgida nüüd oma pulssi ja valisin vastava tempo. Võimeid oleks olnud rohkemgi, aga meiega jäi kohalik joogaguru, kes tutvustas meile kõikvõimalikke taimi, marju, viis meid imelisse kohta jõe äärde mediteerima, näitas oma koobast, kus ta oli elanud. Laulsime üleval koopa juures mantraid. Ja see õhk, avarus, uhh!

Erinevad looduskaunid kohad, päev teises ashramis koos joogatundide, helikausside, tuletseremooniaga, esivanemate karmast vabanemise tseremoonia, hommikusöök templis ehk vastuvõtt koos kohalike vaeste joogatajatega, džunglikülastus džiipidega läbi Gangese jõestiku, ööbimine veepealses hotellis ja India suurimas veehoidlas ujumine ja päevitamine ja jooga ja jooga ja jooga. Viimasel päeval võisime minna pärast hommikust joogat šhoppama. Ja pärast terve öö otsa kestnud bussisõitu oligi sihtkohaks Tallinn. Oli vast reis!

Palverännak Põhja-Indiasse

Kui ma lugesin esmakordselt sellest joogareisist, teadsin otsekohe, et soovin seal osaleda. Enne esimese osamakse tegemist soovitas mu joogaõpetaja siiski igaks juhuks oma arstiga nõu pidada, kas kõrgmäestikku matkama minek on mulle sobiv. Minu arst vastas:"Ma ei näe mitte ühtegi põhjust, miks te minna ei võiks." See andis mulle julgust ja erinevate riskide peale ei hakanud ma liiga palju mõtlema. Olen jõudnud sinna punkti, kus asju tuleb teha TÄNA. Viisa taotlemine, matkariiete laenamine, koosolekud enne reisi, Hatha Kria jooga I astme pühitsuse läbimine ja oligi käes oktoober! 18 päeva Indias-kõlas põnevalt ja natuke ka hirmutavalt. Olen küll palju reisinud, kuid Indias ei ole ma kunagi käinud. Minu teadmised Indiast piirdusid sellega, et suur riik, kõik piirkonnad eri näoga, klassisüsteem, räpastus, usk, templid, jooga. Natuke ikka jõudsin enne ka reisiraamatuid sirvida ja lugeda. Kohalejõudes oli ikka bussis kohe selge, et see ongi India. Piip, piip, tuut, tuut, lehmad teel, autode vahel napid manöövrid, avalikud vetsud, kus polnud mitte kunagi wc paberit, oli vaid auk, väga vürtsikad taimetoidud, kuumus, hiljem külmus, mäed ja silmipimestavad vaated koos hirmuäratavate varingute ja käänuliste teedega. Läbisime tohutuid kilomeetreid Delhist Risikeshi ja edasi Badrinathi, meie rännaku sihtkohta. Alustasime joogapealinnas Risikeshis: iga päev algusest lõpuni hommikuti kell 6.30-8.30 joogapraktika, õhtuti 19-21 jooga ja meditatsioon. Alguses saime seda teha oma uhke hotelli aias jõe ääres palmide all. Minu rõõmuks oli hotellis ka välibassein! Külastasime erinevaid joogagurusid, saades võimaluse kuulata nende elufilosoofiat, esitada küsimusi, laulda koos nendega mantraid ja elu üle järele mõelda ning filosofeerida. Meid oli kokku 18 inimest ja tegelikult kõk sujus ikka väga kenasti. Tuleb kiita meie Jaaku suure eeltöö eest ja tema abikaasat Maiut seda kõike toetamas.

Erinevate joogaõpetajate külastamisest võib teha kokkuvõtte: elu on lihtne, elame selle ise keeruliseks. Kõige tähtsam on praktika, nii headel kui halbadel aegadel. Ela lihtsalt ja loodusega kooskõlas. Kõik inimesed maa peal on võrdsed. Kõik need vaated, päike iga päev nii linnas kui mägedes, lihtsus, milles on oma võlu, vaesus, milles on ka oma võlu ja äng. Templid, kuhu sobib minna vaid paljajalu. Ahvid, kes enne reisi olid minu jaoks nunnud ja Tallinna loomaaia lemmikelanikud, osutusid mõnelgi korral agressiivseteks ja ründavateks. Aga nii nagu haigusigi, ei tohi ka neid karta. Templite, koobaste külastused, Gangese jõkke lillepärgade allavoolu saatmine, igas mõttes lahtilaskmine viis lõpus sellisesse meelteseisundisse, et oli lihtsalt hea olla, mõtted ei tunginud peale. Väga eriline elamus oli ka kohalikul jumalateenistusel käimine ja see lõppes ühise jooga ja hingamisega. Koolitus oli kokkuvõttes suurepärane, iga päev erinevad kohtumised, teadmised, elamused. Et jutt liiga pikaks ei läheks, kirjutan eraldi loo mägedesse jõudmisest ja sealsest elust.

Pariis - mon amour!

Pariis, mu arm ja koos terve perega - pärast jaanipäeva 2025 lendasimegi kauaigatsetud linna. Kaheksa päeva aega üle vaadata kõik tähtsamad ja vähemtähtsamad kohad, elada sisse prantsuse kultuuri, lõhnadesse, tundesse, metroo-, trammi- ja bussiliiklusesse. Oma külaliskorterisse maandusime esimesel korral taksoga. Oma väiksuses oli seal kõik olemas ja mis peamine, lähedal ka metroopeatus. Jõudsime jahedast suvest Euroopa kuumalaine tippu: korraks keris temperatuur isegi +38 kuumapügalani. Esimene suurim vaatamisväärsus oli meil muidugi Eiffeli torn, Les Invalides, arvasime, et jaksame kaasa teha ka jalutusekskursiooni, aga olime oma võimeid üle hinnanud. Teisel päeval soovisime sisse põigata maailma kauneimasse kaubamajja La Fayette - oh seda kulda ja karda! Seal oleks võinud isegi kauem uudistada, kuid meil oli kohtumine kokku lepitud minu hollandlastest sõprade Linda ja Peteriga, kes oma puhkuse meie omaga ühildasid. Rõõm kohtumisest oli suur, 35 aastat esmasest põgusast kirjasõpruse algusest. Vaatasime üle Triumfikaare, muidugi Notre Dame kiriku ja kolasime veidi niisama ringi.

Louvret on ka lausa kohustuslik külastada. Suundusime kohe Sally tiiba Mona-Lisat vaatama. Vot see oli tung ja tunglemine kunsti juurde :-)! Kui külastasin Louvret esimest korda 90-ndate keskel, siis midagi sellist küll ei olnud. Õhtul nautisime parimat vaadet metropolile Montparnasse torni katuselt. Järgmisel päeval külastasime ka Versaille lossi ja mina käisin aia ka läbi. Õhtul imeline Montmantre. Üks põnev tänavakunstnik tuli minuga rääkima. Muidugi oli pikem soov mind joonistada, kuid nautisin seda vestlust, kus tema ei müünud, aga mina juba tahtsin osta. Kui ise ka kunagi sellise asja ära õpiks! Mõtlesin, et teine kord olengi modelliks. Järgmisel päeval käisime väga omanäolisel laevasõidul, kus läbisime algul osa Seine jõest, kuid siis keerasime kanalisse ja ületasime 9 lüüsi. See oli midagi uut, hollandlastel, eriti Peteril ikka silmad särasid täiega! Meie jaoks oli 2,5 tundi päris pikk. Aga tore oli jutustada ning meie hollandlastel oligi aeg rongi peale minna ja koju sõita. Õhtul otsustasime uuesti Montmantrel ära käia, nüüd juba terve perega. Oma kunstnikku ma kahjuks üles ei leidnud, kuid jäin teise pliiatsivõluri lõksu, kes minust pildi visandas. Noh, väga sarnane ei saanud, aga emotsioon oli tore. Nautisime imelist linnavaadet, päikeseloojangut, jäätist ja erilist atmosfääri.

Igasugused reisigiidid soovitavad Pariisis kindlasti käia kirbuturul. Need ei ole küll sellised kohad, kuhu tavaturistid satuvad. Avastasime, et meie kodu juurest ca poole tunni trammisõidu kaugusel asubki üks suuremaid kirbuturgusid ja seiklus võis alata! Inimeste nahavärv läks aina tumedamaks, tänavad ja sildadealused ebameeldivamaks ja räpasemaks. Leidsime aga erinevaid turgusid ja korraga olime päris erilises kvartalis, natuke meenutas Telliskivi piirkonda. Mõned poed antiikmööbliga, nipsasjade ja suht kalliste restoranidega. Aga jah, elamus omamoodi. Pärast väikest hingetõmbamist käisime ära ka remondisoleva Pompidou keskuse juures ja Luxembourgi aias. Viimasel päeval oli meil aega linna peal kohvritega ringi seigelda. Ilm oli muutunud koduseks: loe jahedaks. Võtsime suuna Champs Elyseele ja oh üllatust, see oli autodele sel päeval suletud ning sattusime nagu Rio de Janeiro sambkarnevalile. Kilomeetrite pikkune rongkäik tohutute värviliste kostüümide, muusika ja turuga. See oli küll vahva üllatus enne kojusõitu. Pariis on ja jääb ilmselt alatiseks natuke müstiliseks kultuurilinnaks, kus on alati midagi avastada. Minu pereliikmed olid parimad reisikaaslased ja head orienteerujad, teinekordki koos teiega maailma lõppu! Ja mis kõige parem, vahepeal unustasin isegi ära, mis õudus minuga vahepeal juhtunud oli ja millisest ravist ma läbi olin tulnud. Pealegi, ühel hetkel loobusin oma peapaelast, sest kelle asi see suurlinnas ikka on, kas mul on tukk või arm otsmikul või siis ei ole.