Pässikust kaevetöödeni

Mis või kes see on? Jah, õige, kasepässik! Mis saab olla hoolivam ja toredam, kui see tuuakse sulle koos jõhvikatega kingituseks Lapimaa tundrast? Mitte miski! Tänaseks on see tükeldatud ja osaliselt ka jahvatatud ning joon seda igal hommikul. Arvasin, et ei maitse hästi, aga tegelikult on täitsa joodav, üsna neutraalne. Arst küll ütles, et kui soovite, siis jooge. See on looduslik keemiaravi. Iseasi, kas see teie ajubarjääri lävib. Noh, teen siis mõtte endale sobivamaks: joon kasepässiku teed, sest see aitab mul looduslikul moel terveneda.

Kas maailmas juhtub imesid? Mina usun, et jah, koguaeg, kui neid märgata. Oma 6-nädalase haiglakarjääri ajal käisin enamustel päevadel kahte väepuud kallistamas. Ühel minu ragulkapuul olid ühel päeval peal armsad seenekesed. Ilmselt mingi märk, sest päev hiljem olid need tõmbunud täpiks! Usun, et sama teevad ka mulle järele jäänud võimalikud pahad rakud. Annavad alla ja lubavad mul jätkata elu parimal moel. Inimesed, kas te teate, kui õnnelikud te tegelikult olete? Kasvõi selle pisikese asja pärast, et te ei pea võtma ravimeid, eriti veel täiskeemilisi tablette, mis hävitavad lisaks haigetele rakkudele ka terved??? Sarnane ühe silmapilgu muutus toimus nädalavahetusel, kui taevas meie ees kumas erkpunaselt. Tegin ruttu pilti ja mõtlesin, et teen 100 m pärast uuesti, kuid hetke pärast oli taevas asendunud hallusega.

Kaevetööd on toimunud peamiselt hingetasandil. Oli rõõm käia teadjanaise Mai-Agate Väljataga loengul ning seejärel ka eravastuvõtul. Mõned mõtted, millega edasi minna: Lase elul kulgeda ja ta toob selle, mida ta pakub. Sa ei saa kõige parema tahtmise juures olla süüdi kellegi teise surmas ega haiguses. Mina olen isikuna täiuslik! Ma olen alati hoitud, kaitstud, armastatud, tervendatud oma kõrgemate jõudude poolt ja nad juhivad mind igal sammul. Kõikide murede algpõhjus on sinu tunnetes. Ära süüdista ennast isikuna! Lõpeta mõtlemine, tee kõike südame tunnete järgi. See kõik aitab mul arstide poolt tulnud enesekaitse sõnumeid tervenemise heaks ümber sõnastada. Ka nädalavahetusel toimunud konstellatsioonipäev ning isikliku teema lahtivõtmine andis niipalju leevendust! Kui on mõni teema lapsepõlvest jäänud vaevama, saab endale ettekujutatud või läbimängitud olukorras öelda, et ma olin ju ainult laps ja paluda andestust. Mõned mõtted kogenud Austria terapeudilt: Kuni hetkeni, kui sa pole valmis vastu võtma oma vanemaid sellisena nagu nad on/olid, ei toeta energia sind. Pööra mõte sellele, kui rikas oled praegu, mitte sellele, kui õnnetu olid varem. Sul ei ole vaja päästa kogu maailma. Piisab, kui tegeled vaid enda probleemiga. Omaenda saatust kanda on piisav. Iga tõde, mis päevavalguse kätte tuleb, töötab meie heaks. Muuda äratundmine võimalikuks oma kehas! Mul on nii palju veel õppida!

Karje - 6 nädalat järjest

Ma pole kunagi oodanud rohkem oma pulma-aastapäeva kui seekord. Tinapulm ikkagi ka, aga sel päeval võtsin oma viimase selle kuuri mürgi, 42 päeva järjest ja päev hiljem lõppes 30 korda väldanud kiiritus. Mulle tundus juba, et käin PERHis tööl. Iga nädal vereproovid, iga päev protseduurid. Ükskord sõitsin oma ettevõtluskoolitusele, aga olin automaatselt pööranud haigla suunas ;-). Rutiin, uus dieet, kergem olek, alguses hirm, hiljem oligi pigem töö. Kui viimasel päeval maski endaga koju kaasa küsisin ja selle põrandale maha panin, oli meil koos mehega sama mõte: Munchi "Karje!" See on maalitud 1893. Kunstiabi veeb kirjeldab: Väidetavalt on teose idee tulnud Munchi tabanud paanikahoost kui ta koos kahe sõbraga Oslo lähedal jalutas. Ühele poole jäi linn ja teisele poole fjord. Päike oli silmapiiri taha vajumas ja värvis äkitselt kogu taeva punaseks. Munchile tundus nagu oleks lõputu karje läbistanud looduse. Ta seisis ja värises üle terve keha. On ka väidetud, et Munch väljendas selle maaliga isiklikku või tollase põlvkonna ängitunnet. Kahtlemata on selle teose populaarsus seotud sellega, et sobib sümboliseerima ka tänapäeva argielu pingeid ja stressi. Ka minu jaoks on see tähendus sümboolne, sest enamus inimkonna hädasid tuleb üleliigsest pingest, millega me enam mingil hetkel hakkama ei saa ja kehas väljendub see mingi haigusena. "Karje" on laenatud internetist. Minu mask nägi siis välja selline:

Ja mina nägin välja oma protseduurinurgas sedasi. Muidugi sõidutati mind sinna masinasse sisse ja mask oli väga tihkelt ja valusalt ümber. Nägu oli pärast veel vähemalt tund või paar ruuduline.

Karje on nüüd valla lastud, aga kui keegi küsib, kas see oli tehtav, siis vastus on jah. Olen ju elus. Ja samal perioodil olen õppinud väga palju elust, haigustest, hirmust ja sellest vabanemisest ning iseendast. Kui mõni tuttav on kommenteerinud, et tundub, et oled uue hingamise saanud või et sul on praegu mugavusstsoon, et annad nii vähe trenne, siis nii on. Mugavusstsoonist on asi küll üsna kaugel, aga tõsi on see, et naudin igat päeva ja teen tulevikuplaane, püüdes elada ikka tänases päevas.