No brain, no headache

Vajasin veidi aega toibumiseks ja hakkasin tegutsema. Paar nädalat oli möödunud vaikuses ning hakkasin huvi tundma, kuidas ja mis edasi. Oma digiloo uudiste tulemusena otsisin järgmisel hommikul üles oma kirurgi, kellega õnnestus koguni 40 minutit vestelda. See oli hariv, mõnevõrra õudne, aga vähemalt plaan enam-vähem selge: tuleb suunamine onkoloogi juurde ja ravi võib jätkuda. Samal päeval toimus suurepärane päevane seminar dr Robertsonilt Inglismaalt. Ühelt poolt olin nagu panniga pähe saanud uudiste raskemeelsusega, teiselt poolt oli operatsioonist möödas ju vaid kaks nädalat. Aga see toitumise ja tervisealane seminar oli suurepärane! Pealegi sain professori enda käest mõningad näpunäited toitumislisandite võtmiseks ravi vaheaegadel. "Sa oled heas vormis ja see on sinu edu trump. Palju lihtsam on seda kõike läbida, kui oled olnud liikuv ning toitunud tervislikult!" julgustas mind dr Robertson isiklikult. Vahepeal jälle aeg liikus edasi, aga minul pole mingit infot, miks pole kirjutatud suunamiskirja. Tõesti, ma soovin elada! Mul on pere, kaks väikest last! Lugematu arv kõnesid, pöördumisi ning lõpuks üks "juhendatud" kiri, millele saabuski järgmisel päeval vastus kirurgilt: püüame leida uue operatsiooni aja lähinädalatel. Aah, kuidas palun??? Jälle? Taas tuli toibuda, konsulteerida ja sain aru, et see on siiski pigem hea uudis. Kui on võimalik opereerimisega kasvaja massi vähendada, siis tuleb seda teha. Möödus 1,5 kuud ning lõpuks ometi läksin oma teisele nüsimisele. Uuesti tuli sama lugu läbi teha. Käes oli juba lõuna, kui teatati, et opp lükkub edasi ja lubati natukeseks õue hulkuma. Siis aga tuli kiiresti telefonikõne peale tagasi rutata, sest käes oli minu hetk. Mul oli kohutav peavalu. Söömata-joomata. Korraga alles siis märkasin õdede laua taga silti: No brain, no headache. Mis arvate, kas see oli julgustav sõnum mulle sel ajahetkel? Minu voodi kihutas aga peagi opisaali ning varsti saabus päästev narkoosiuni.

Täielik kosmos!

On 2. mai ja ma avan muuseas oma digiloo. Vaikus...šokk...ma ei usu oma silmi...ma olen olnud lillelaps, idealist, näinud ikka positiivsust paljudes asjades, lootnud, et maailm on ilus ja hea. Aga nüüd, ongi täielik kosmos! Sõbrake mu peas ei ole loomult hea. Isver! Ma olen seda kõike ju kõrvalt näinud, ma ju tean suurtes piirides, mis koledus mind ees võib oodata... Mind tabab valu, äng, pisarad lihtsalt jooksevad, nuuksumine ei lase hingata. Ma ei suuda sellega leppida! Läheb paar tunnikest, võtan end kokku ja ei tea veel sel hetkel, et nüüd tuleb hakata ise oma projekti juhtima. Ja mulle tundub, et kedagi teist see ei huvita. Peale oma lähedaste muidugi. Keegi minuga ei kontakteeru, edasi ei suuna ja mulle tundub, et tuleb teha kõik, mis minu võimuses. Ma tunnen, et olen üksi, õnnetu, alaväärne. Ometigi tean, et olen terve elanud tervislikku elu, igal hetkel teinud tervislikke valikuid, aga nüüd ikkagi kosmos...täielik kosmus...astrotsütoom...taevatähed... Foto on laenatud: NASA/ESA/M. Beasley (Instituto de Astrofísica de Canarias)