Haigla, intensiivravi ja uued kogemused

Minu operatsioon toimus 19. aprillil. Nagu ikka, viimane söömine-joomine tohib olla eelmisel õhtul, sind sõidutatakse voodiga narkoosisaali, seal kustud ära ja kui äratakse, oled intensiivravi palatis. Proovisin kohe ärgates liigutada oma varbaid ja sõrmi ning kuulasin, kas saan kõnest äru. Sain ja rõõmustasin! Varsti tulid külla armas abikaasa ja poeg. Eelnevalt veel julgustasin, et mul pole näha ühtegi haava, sest tundsin, et kukla taga on pats ja ilmselt seal ka haav. Kui aga kallid külalised sisse astusid, nägin peegeldust prügikasti kaanel: otsmik oli plaastreid täis ja mu haav oligi tehtud juustepiirile. Nagu hiljem selgus, ikka korralik...Rõõm külalistest oli suur, sama suur oli nälg. Edasi järgnes öö, kus magasin täpselt 10 min kaupa. Mind saatis ja äratas teise palati naabri oigamine:"Oi! Valus! Kaunis neiu! Oi-oi!" Jne. Olin hommikuks päris väsinud. Järgmise öö veetsin juba teises intensiivis oma korrusel ja elasin üle mitmed metamorfoosid kinni paistetanud silma, paistes põse ja alanenud enesehinnanguga. "See pole midagi, täiesti tavaline;" lohutasid õed. Ja noh, kolmandal päeval olingi juba natuke oma nägu. Viie päeva pärast sain juba koju. Päris kindlasti oli eriline see, et operatsiooniga samaaegselt sadas maha paks lumi ja kõik oli valge nagu jõulu ajal.. Seda päris mitmeks päevaks.

Ja koju tulles olid mu sünnipäevalilled lume all.

Ja elujõud sulatas peagi enda ümbert lume.

Iga päev on kingitus, mõni eriti väärtuslik

Ootasin natuke kärsitult kutset opile. Iga päev ootasin seda kõnet. Ma ei ole üldse hea ootaja. Ootasin umbes 3 nädalat ja kui see tuli, rõõmustasin väga. Mitte selle üle, et kolp lahti puuritakse, vaid eelkõige selle üle, et sain kingituseks oma sünnipäeva. Minu oma sünnipäev ja mitte tavaline, vaid poolsada. Läksime oma pere ja lähimate sugulaste ning väheste sõpradega restorani tähistama. Küll oli tore! Vahva oli olla koos, seda küll tõesti pisikese ringiga. Aga need kõige lähemad ongi ju kõige tähtsamad. Sain lilli küll kulleriga, kojutoomisega, vahetute soovidega. Palju telefonikõnesid ja muidugi FB soove. Oh kui tore oli! Restoran Radio pakkus oma hea teeninduse ja maitsvate roogadega vahetu elamuse. Ma olin nii tänulik oma sünnipäeva eest! Head soovid ja emotsioonid tähistasid minu pooltsada. Ja järgmisel päeval pakkisin koti ning sõitsin haiglasse. Suur pidu jäi seekord ära. Tähtis eelkõige. Kogu aeg teadsin, et see tegelane on heasoovlik. Oodatud hetk ja ma läksin. Natuke oli tunne, et algab uus elu. Natuke kartsin ka, aga teadsin, et olen heades kätes.

Mul on oma tennispall

"Emme, ma kutsun sulle kiirabi,"ütleb minu kallis 13-aastane poeg. "Ei, ära kutsu, niisama pisiasjade peale ei tohi kiirabi kutsuda," on minu vastus. Natukese aja pärast, kui mu peavalu on hullemaks läinud, kuulen:"Ma ikka kutsun." Kiirabi saabus tunniga, kuigi elan haigla kõrval. Ei saa ju olla midagi tõsist, kui laps helistab, et emmel on peavalu. Haiglasse jõudes ei olnud ma enam adekvaatne, ei orienteerunud ajas, kohast vist siiski veel olin teadlik. Vahepeal tehti kompuuter ja leiti, et tühise väljakutse taga on ajusse kasvanud tennispall, suuremgi. Mind ralliti, seekord kiiresti-kiiresti teise haiglasse. Jäin ootama päevadeks täpsemat uuringut, mis paraku kinnitas vana leidu. Iga päev käisin Nõmme metsas jalutamas, Nõmme turult häid asju ostmas, metsaõhku nautimas. Muidugi oli mu peas miljon miksi: kuidas siis nii, miks mina, vaatasin olukorda nagu oksal istudes, eemalt. Teadsin, et hästi, on pall, aga vähemalt on ta hea. Kuidas saaks teisiti? Sain koju ja jäin ootama kõnet, millal minna operatsioonile. Mulle meeldib tennis. Meeldib harrastajana kõksida omasuguste toksijatega. Mõned aastad tagasi võtsime isegi väikse pundi peale tennisetreeneri, kes õpetas meile põhitõdesid ja see oli tõeliselt tore! Hobi viis mind isegi eestikaid vaatama. Aga nüüd on mul oma tennispall. Kogu aeg kaasas. Päris hirmutav. Või peaks seda võtma kui privileegi? Päris kindlasti edasi üks päev korraga. Foto laenasin pets24.ee lehelt.