Kim Ki-duki filmidest

Mulle tundub, et korealastel ja eestlastel on mitmeid ühiseid jooni. Üks kõige ühisem tundub olevat sissepoole elamine, probleemidest pigem mitterääkimine kui rääkimine. Võib-olla kujutan ma praegu endale ette neid ühisjooni, eriti pärast "Samaaria tüdruku" ja "Hing kinni" vaatamist.

Minu aastatetagune Lõuna-Korea külastus jättis mulle väga sümpaatse mulje ning viimasel aastal olen vaadanud mitmeid teisigi Kim Ki-duki filme. Kui nägin seinal juhuslikult kuulutust selle rezisööri filmide nädalast, olime paaril õhtul Kinomajas kohal. Mõned kaadrid ilmuvad tagantjärele veel silme ette. Kirglik, ehe, kurb, vaoshoitud, keeruline, ilus, hirmus...ühesõnaga soovitan.

Kuhu kadus talv?

Kuhu kadus talv? Alles kümmekond päeva tagasi särast Tartu taevas kolm päikest ja kogu Alam-Pedja looduskaitseala oli kaetud valge härmatisega. Samas oli täna hommikul palju valgem ja tunda juba ka natuke kevadlõhna. Äkki saab siiski veel ka sel aastal natuke talverõõme nautida? Mitmed kadunud asjad on mul hakanud riburada pidi välja ilmuma, loodame siis, et ka talv.

Algas uus õnnelik aasta!

Nagu naksti, 2009. aasta tuli ja väga vahvalt! Sõbrad, sushi, talendid klaveril, säraküünlad ja õnnevalamine. Selline tore sisalikupoiss vupsas Allika tänava elanike tinakulbist välja! Ta on nii eriline, et õnneoraakel ei teadnud tema kohta midagi öelda, kuid selge on see, et õnne ta toob!

Ja edasi, salsatades uude aastasse! Ja siis säras järgmistel päevade päike, Tartu taevas korraga koguni kolm tükki! Ei olnud ma sellist halo nähtust varem näinud! ja raba ja suusatamine ja muidugi...parim seltskond. Head uut aastat, kallid sõbrad!