Vabadus laiselda! Rõõm tantsida!

Elu kipub aeg-ajalt kole kiireks minema. Keeletundi, tööle, trenni andma, trenni, peole, tahaks lugeda, lubad kellelegi midagi teha...ja siis oledki korraga oma aja nii kinni planeerinud, et tekib tunne: vaba aega ei olegi. Sel nädalavahetusel oli selline moment, et mul ei olenud mitte ühtegi kohustust. Logelesin, magasin lõunani ja väikeste pausidega kauemgi, lugesin, õppisin natuke prantsuse keelt, rullitasin, küpsetasin muffineid, tegin süüa ja tantsisin salsat. Suure logelemise vahele tekkis ikkagi väike süümekate moment: no kuidas ma siin laisklen sedasi niisama, võiks ju teha seda ja seda. Aga vahel on vaja lubada endal laisk olla, kuhu see asjalikkus viib! Onju!

Igatahes, taaskord üks suurepärane tantsu täis nädalalõpp. Neli workshoppi Kuuba päritoluga Yasser Saria Terrylt ja Lesli Valdezilt. Kõigepealt Kuuba salsa, ladys styling, rueda ja lõpetuseks reggeton. Ja siis jätkus pidu poole ööni. Sünnipäevade tähistamine, rueda võistlus, kus võidust jäi puudu üks väike valeliigutus :-) Ja pühapäeva õhtul muidugi tantsuga jätk sellele kõigele. Milline lõõgastus!

Üllatuseks Saula Siniallikad!

Sõitsin nädalavahetuselt Kesk-Eestist Tallinna poole. Mul on suurepärane oskus autoroolis und ligi tõmmata. Seetõttu otsustasin: Kõik. Peatus. Kohe! Sobiv parkla oli enne Pirita jõge enne kiirtee algust. Üllatusena nägin matkarajal silti: siniallikad. Kuna uni oli tõesti suur, hakkasin jooksma ja jõudsin umbes kilomeetri pärast Saula Siniallikateni. Midagi sellist ei ole ma kunagi näinud! Need allikad elasid! Mulisesid! Põhjas oli liikumine ja vesi oli türkiissinine nagu Äntu järvedes. Pesin selle veega silmi. Pärast netist lugesin, et sealt on silmahaiged käinud nägemist otsimas ja et need allikad on olnud eestlaste pühapaigaks. Loodetavasti pole neid prille, mis mulle tegelikult kirjutati, niipea siiski vaja!

Vahel võiks ka niisama teha peatusi ja külastada kauneid paiku. Eriti tore on sinna jõuda aga juhuslikult. Üllatus on seda suurem!

Väike osa Kreekast minu pilgu läbi

Need väikesed kaadrid Kreekast minu pilgu läbi reedavad selle, et tahan sinna kunagi tagasi minna. Võtta ühel päeval mõne sõbraga seljakott selga ja hüpata ettejuhtuvale laevale ning sõita saarelt saarele. Ujuda, sõita laevaga, külastada väikeseid kirikuid, imelisi randu, teha pilte kukkedest-kanadest-kaladest, süüa värskeid puuvilju, õhtustada mõnes omapärases mereandide tavernas, juua ehk pisut ouzotki ja kindel see, et Vahere veealune maailm vääriks oma silmaga vaatamist. Ja et seal on soe ja hea meie jaoks just siis, kui tavalised kuumust taluvad turistid on koju ära läinud! Nii et kunagi siis jälle!

Muljed Akropolist

Kes külastab Ateenat, käib kindlasti ära ka Akropolis. Ma ei ole suur arhitektuuri asjatundja, kuid giidi ja kirjanduse abiga, sain ülevaate minagi. Ise eelistan reisides küll loodust, inimestega kohtumist ja võimalusel turistidest puutumatuid paiku külastada, kuid sellised mekad külastan ikka kindlasti ka ära.
Kõrgel künkal asub kunagine kindlus, iidse Ateena poliitiline ja halduskeskus. Kõik, mis Akropolil on näha, valmis Periklese ideede järgi klassikalise Ateena õitsenguaastatel 447-405 e.Kr. Kuni 1687 oli Akropol küllaltki heas korras, kuid veneetslaste kahurirünnaku tulemusena hävisid Parthenoni templi seinad, katus ja ka mitmed sambad. Laastamistöid jätkas lord Elgin, Briti suursaadik Konstatntinoopolis, kes soovis oma antiigi kollektsiooni täiendada (!). Templite restaureerimine algas 1970ndatel ja kestab tänaseni.

Ainulaadne Parthenoni tempel on kõige suurem marmortempel, mis on lõplikult valmis ehitatud. Atika stiilis sobitati kokku range dooria stiil ning õhuline joonia stiil. Templi peaaegu iga marmorkivi on erineva kujuga, mis tähendas ülitäpseid matemaatilisi arvutusi! Partheoni kummaski otsas on 8 ja mõlemal küljel 17 ligi 10 m kõrgust sammast. Kas tänapäeval osatakse ka midagi sellist teha või olidki vanasti inimesed niivõrd targad? Kui vahel imestunult vaatan, kui vilunult väikesed lapsed oma legosid kokku panevad, tundub küll, et nemast saavad targad inimesed, vähemalt osavad.

Üllatavaid momente Vahemere randadest

Selle kummalise Vahemere kassiga mängis üks pisike plika. Ta lubas mul oma kiisust pilti teha :-) Minu jaoks on see sarjast: kui sul tuju halb, siis vaata seda pilti!
Seda raamatut luges rannas üks punaseks värvitud lühikeste lokkidega tõmmu naine. Pealkiri on eriskummaline, kuid selle bestselleri otsin ma veel ükspäev üles ja loen läbi!

Kuidas sündisid olümpiamängud

Antiik-Kreekas autasustati võitjat kuutel esimestel olümpiamängudel õunaga, seejärel asendati õun oliivipuuokstest pärjaga. See ütleb kõik ja minu arvates on see imeilus. Võib öelda, et see on üks põhjus, miks mina ei poolda võistluste autasuks raha andmist, eriti noorte võistlustel.

Atleedid ei võistelnud tollal materiaalse kasu saamiseks, ei vaatemängu pakkumiseks ega oma kuningatele meele järgi olemiseks, vaid ainult selleks, et oma kaaslinlastele võidu korral kuulsust tuua. Selline oli vaim, mille toel sündisid 776. a e.kr antiikses Olümpias olümpiamängud. Esialgu võisteldi jumalate ja kangelaste austamiseks, mõnikord ka sõjaliste võitude tähistamiseks, kuid hiljem juba kõrgete spordiideaalide nimel. Kitsas ringis peetavatest võistlustest kasvasid välja neljad mängud (Delfis, Korinthoses, Nemeas ja tähtsaimad neist olümpiamängud Olümpias).

776. a e Kr kuulutati kõigi aegade esimeseks OM võitjaks staadionijooksu (192,28 m) võitja Koroibos Elis. Mängude ajal oli sõdade vaherahu 2, hiljem 3 kuud. See, mis toimus Pekingi 2008. a mängude ajal, ei lähe kohe mitte kuidagi kokku ajalooliste tõdedega Antiik-Kreekast… Ühepäevasest võistlusest kasvas alates 77. olümpiaadist välja 5-päevane sündmus. Naistele tol ajal keelatud OMi viidi läbi iga 4 aasta tagant katkematult 1170 a jooksul 293 korral! Kuni 394. a lõpetati need Bütsantsi imperaatori Theodosius I käsul. Seda kõike pajatab Signe Sirge „Ateena reisijuhis“ (2004) ja Kreekast maratoniürituselt kingiks saadud põhjalik illustreeritud raamat maratonidest.

Lisaks võitlusvaimule ja kehalisele valmisolekule peeti Antiik-Kreekas samaväärseks mitmekülgsust, leidlikkust, tarkust ja eetilisust. Mõned väärtused ei muutu ka sajandite jooksul! Kui vaid oleks nii, et maailmast kaoks valskus, vassimine ja rumalus. Igatahes, sport muudab maailma paremaks, nii et spordime siis!

Panatenaia staadion

Panatenaia staadionil on mitu ilusat nime: 1896. a OM staadion, Kallimarmaron (kaunis marmorteos), Panathenaic Stadion „Panathinaikoa Stadio“, kr keeles staadion kõikidele ateenlastele. Roza Mota ja Carlos Lopez rääkisid sel staadionil marmorstaadioni ajaloost. Kui staadion 336-330 e.Kr Ateena juhi Lykurgose manageerimisel ehitati, pühendati see panatenaiade (ateenlaste) spordivõistluste jaoks. Maa-ala annetas staadioni ehitamiseks Kreeka kirjanik Deinigas, kellele see tookord kuulus. Staadionialal piirati madala kiviäärega ja pealtvaatajatele paigutati puidust istmed, mis reserveeriti poliitikutele, preestritele ja aukülalistele. Sellistes kohtades viibides tekib tahtmine olla sportlane :-)

Seda tunnelt mööda sisenevad sportlased staadionile.

Eriti kõrgete külaliste istekohad.

Neli ja pool sajandit hiljem (140-144 A.D.) rajati samasse marmorstaadion, mis mahutas 50 000 pealtvaatajat. Türgi okupatsiooni ajal aga kasutati marmorit ehituseks või lihtsalt lõhuti. Nagu ikka juhtub ja on juhtunud…veeti lihtsalt laiali. Kui 1894. a spordikongressil otsustati kaasaegsed OM-d korraldada, restaureeriti marmorstaadion sponsor Averoffi juhtimisel ja arhitekt Anastassios Metaxase kujundamisel imekiiresti. Traditsiooniliselt on see klassikalise maratoni finiš. Kreeklastele ei ole maraton vaid ajaloo sümbol. Esimese kaasaegse maratoni võitja oli 1896. a kreeklane Spyrois Lois. 1997 avati Panatenaia staadionil IAAF kergejõustiku MM, 2004 OMi ajal toimusid seal vibulaskmise võistlused ja see oli ka maratoni finišipaigaks.

Tavaliselt on staadion turistidele suletud. Meie projekti raames aga lubati meid staadionile jooksma, pilti tegema ja uudistama ka seda tunnelit, mille kaudu sportlased staadionile pääsevad. Päris lähedalt saime uudistada ka olümpiarõngaste läheduses olevat kahte omanäolist sammast. Istu või keisri pingile! See on kõige imelisem staadion, kus ma olen viibinud!

Iidsetel maratoniradadel

Kas teadsite, et selline spordiala nagu maraton on oma nime saanud samanimelise kohanime järgi? Kreekas asuv Maratoni linn on Kreeka ajaloos väga erilisel kohal. 490 a e.Kr toimus Maratonineemel Maratoni lahing, kus ateenlased võitsid palju võimsama Pärsia sõjaväe. Hukkunute mälestuseks püstitatud iseloomulik hauaküngas on alles tänaseni. Ajalootunnist on mul jäänud meelde, kuidas relvastatud sõdur pärast Maratoni lahingut sealt Ateenasse jooksnud, võidusõnumi kuulutanud ja kohe surnult maha langenud. Ei oleks osanud uneski näha, et ühel ilusal päeval avaneb mul võimalus käia ajaloolisel maratonirajal, teha tiir peale Ateena marmorstaadionile ja viibida selliste maratonilegendide nagu portugallased Roza Mota (Los Angeles, 1984, 3. koht, 2.26,50; Soul, 1988 OM võitja 2.25,40, võites 7 sekundiga Lisa Martinit Austriat) ja Carlos Lopez (Los Angeles, 1984 OM võitja, 2.09,21) seltsis. Aga paar päeva tagasi see juhtus ning see sundis mind tuhnima ajalooraamatutes ja internetis, sest asi muutus minu jaoks väga huvitavaks. Andke andeks mu edevus, kuid no ei saanud jätta võimalust kasutamata :-)

EL projekti „Marathon for a United Europe“ raames alustasid EL liikmeriikide 4-liikmelised võistkonnad maratonijooksu teatena läbimist Panatenaia staadionilt, kus tehti auring ning jätkati teekonda vastupidises suunas: Ateenast Maratoni. Õhutemperatuur oli juba kella 9 hommikul 30 kraadi lähedal ja päike muudkui siras. Eesti poisid lõpetasid jooksu 11., neiud 16. kohaga. Minu jaoks oli väga oluline, et lõpptulemusena jõuaksid finišisse terved noored inimesed. Nii mõnelgi jooksjal oli vaja tugevat turgutust kiirabiautos. Eestlastele päike passib :-), kuid kindlasti oli see suur katsumus. Loodan ja usun, et jooksu ja legendaarse raja läbimise võimalus ja olulisus jõudsid ka võistlejatele endile kohale. Ja muidugi Nea Makri lähistel olev Vahemereäärne hotell, kus oli tehtud kõik, et kohaletulijatel oleks hea – „all included“, mis sai juba reisinaljaks! Ja päike muudkui paistis ja jäigi paistma ning mina lähen sinnakanti veel kindlasti tagasi, sest Kreeka hakkas mulle väga meeldima!

Viis päeva Itaalias

...ja arvad, et suvi kestab edasi ka Eestis! Seiklus marsruudil Tallinn-Riia-Rooma-Firenze-Pisa-Berliin-Tallinn väärib hiljem pikemat kirjaruumi. Kolm päeva möödus bassinikompleksis, et end kurssi viia uute tuultega vesiaeroobikas. Õhtud kulusid mööda linnu uudistamisele, jäätise ja sooja nautimisele. Viimasel päeval külastatud Pisa torn jättis võimsa mulje. Ja päikseline Itaalia paitab ikka põske ning on alati hea nii kehale kui hingele :-)

Riias salsatamas

Kui oled kolm päeva erinevates salsatundides käinud superõpetajate juhendamisel, õhtuti tantsinud ladina-ameerika rütmide saatel ning koos on palju palju sarnaste huvidega inimesi, siis tekib pöörane kooslus. Lihtsalt nauditav. Isegi ära väsida ei jaksa. Riias toimus neljas salsafestival, mis minu jaoks oli esimene ja seetõttu päris eriline.

Eraldi tähelepanu väärib legendaarne Albert Torres, kes avas meile eriti põnevalt salsa ajaloo tagamaid ning oli laupäevaõhtuse show elegantne õhtujuht.

Minu absoluutsed lemmikud olid Monika ja Mek. Karisma ja elegants ja oskus õpetada ja oskus sedasi tantsida! Ja kui profid õpetavad ja ütlevad:"Aegajalt pead tegema lihtsaid asju, et asjadest aru saada. Lihtsuses on ilu," ning nad panevad su silmad kinni tantsima. Ja nii on ju ka väljaspool tantsu. Nii nagu tantsuliigutused algavad süvalihasgruppidest, nii algavad ka jooksusamm või rüht pöia asendist mahapanemise hetkel ja nii on ka tihti koreda pealiskatte all peidus soe süda või midagi muud ilusat.

Igatahes, teel Riiast Tallinnasse oli jälle tahtmine tantsida. Ja meie spontaanselt alguses võõrastest inimestest tekkinud reisiseltskond oli lahe! Mul on ostetud juba novembris toimuva Tallinna salsafestivali pääse :-) Olen omadega sees! Nii palju on õppida.

Lõhnad ja elu

Minu elu käib nina kaudu. Mälestused on talletunud ajju läbi nina ja need assotsieeruvad muude elu episoodidega läbi lõhnade. Ja nüüd oli ikka päris paanika, haigus röövis minult haistmise ja taskurätte kulus nii palju, et kodus tuli neist puudu! Mõningatel puhkudel on see muidugi ka hea, kui kõike ei tunne. Aga päris imelik on telefoniga rääkiga eriti sensuaalsel kähiseval hääletoonil ning suht tüütu on tagasi hpoida köhahoogusid, mis ei ole just eriti leebed... Kui külastasin Brasiilias eukalüptimetsa, tõmbasin läbi nina sisse sõrmede vahel purustatud eukalüptilehtede aroomi ja mõtlesin, et kui jälle köhin, siis mõtlen sellele hetkele ja sellele lõhnale ja saan kohe terveks. Veel natuke... ja olengi varsti jälle mina ise.