Tagasi massaaži juurde

Kunagi noorena tundus massaažioskus mulle midagi müstilist. Kui mul tuli aastaid tagasi võimalus Soomes läbida põhjalik spordimassaažikursus päris füsioterapeutide käe all, olin vägagi innustunud. Nüüd oma firma asutamist planeerides arvestasin sisse ka massaažiteenuse. Kohe ilmus "eiteakust" võimalus ka kätt proovida. Muidugi, olen massaaži sees elanud terve elu. Isa alati masseeris mu õlgu. Praegugi nurun seda võimalust oma abikaasalt. Olen ise teinud massaaže ja tegelikult naudin seda protsessi. "Sul on nii head käed!" on mõnedki patsiendid öelnud. Ja usun, et harjutades õpin juurde ja saangi väga heaks. Innustust sain sellest, et mu esimene klient Belgiast jättis mulle "dippi." Hiljuti oli üks eriti kogukas hollandlane, kes jäi teenusega nii rahule, et lubas iga kord mind küsima hakata :-). Aga teglikult, töö on füüsiliselt päris raske. Nüüd on vaja käed, selg ja kogu keha jälle tugevaks treenida, et jaksaks. Kindlasti ei saa minust täisajaga massööri, kuid naudin seda tööd. Olen õppinud juurde ka näohoolitsusi ja see nagu minu kunagine unistus, saada kosmeetikuks!

Olin õnnelik, kui mind võeti kaasa Kõue mõisa väljasõidule. Muidugi massaaži tegema. Kõue mõis on ju väga ilus ja usun, et meie välismaised kliendid jäid rahule. Viimase poole aasta jooksul olen kohtunud väga paljude välismaalastega ja nad kõik on olnud väga kenad inimesed. Olen saanud praktiseerida oma füsioterapeudi- ja keeleoskust. Täna, muide, on 283. järjestikune päev õppida Duo Lingost prantsuse keelt!

Sussid

Olen suvest saati müdistanud ja pingutanud jõusaalis. Ligi pool aastat: ikka 45 minutit kord ja kaks kava korraga. Iga kord ei jõudnud ka. Lihtsalt ei jaksanud. Pidev väsimuse foon vajas ületamist. Aga siht oli silme ees: kes pingutab, see ei kaota kõike, siinkohal otseselt lihaseid. Medicumi jõusaal Stockmanni V korrusel on ilmselt Eesti kõige kaasaegsem ja uuem. Selliseid masinaid ei olnud ka mina varem näinud. Teed oma füsioterapeudiga masinatele tiiru peale. Sulle koostatakse oma kava, pannakse see käepaelale. Kui puudutad paelaga masinat, tuleb rõhu abil sinna soovitud sobilik raskus ja annad minna: 3 seeriat igal pool. Ja mis peamine, jõusaalis trenni tehes säilib motivatsioon pingutada ja pärast on hea olla, kui said tehtud. Eriti hea tunne on, kui vahepeal saad raskustele lisa panna. Siis aga on tunne vastupidine, kui selgub, et rohud on oma töö nii "hästi teinud," et tavapärased raskused on ületamatud või kava jääb pooleli. Aga milline pilt on siis perearstide jt suunatud patsientidel? Mina eristusin lisaks oma peitvale peapaelale ka tossude ja spordiriietega pluss see, et teadsin, mis lihaseid treenin ja miks. Valdav enamus pealevaadates mahub ühe sõna sisse: sussid. Aga kes juba spordisaalis, siis ikka juba võitjate poolel.

Uue aasta loomine

Uue aasta loomise meditatsioon imelises Infinity Space keskuses lõi vägeva energia. Meditatsioon koos kristallhelikausside ja jutuga kestis kokku üle tunni. Rännata sai igasse eluvaldkonda ja tunnetada end vägevana. Järgmisel päeval olin nagu elektrijänes. Küll sai toimetatud! Seda erilisem oli täna võimalus ise samas keskuses esimest Relaxed Fit treeningut juhendada. Vahepeal on jälle tunne, et tunneli lõpus paistabki valgus. Foto laenasin Külle Kordemetsalt.

Paranemise optimismus ja negativismus vaheldumisi

Ilusad varahommikused jalutuskäigud või siis tihti pigem magamised. Päevased jalutuskäigud igal juhul. Tunnen, kuidas vaikselt kosun ja rohkem jaksan. Kui teisipäeval oli opp, siis laupäeval veel veidi paistes näoga läksin pardilaste jõulupeole ja õhtul, ise ka imestasin, venna juubelile Pärnusse. Südame tegi soojaks, kui sain pardilaste peol "aasta vabatahtliku" tiitli. Mul on au seda organisatsiooni vabatahtlikuna esindada õiguskantsleri puuetega inimeste nõukojas. Sel aastal oli tore anda suveseminaril ka üks loeng ja traditsioonide hulka kuulub ikka ka vaprusekastide pakkimise aktsioon koos paljude teiste vabatahtlikega. Aga jah, see oli suur au ja üllatus ja jätkuvalt on põhjust tänulik olla!

Vahepeal käivad emotsioonid üles ja alla. Kui haiglas mõtlesin, et 4 oppi kolmveerand aasta kohta on palju, siis enam nii mõtle. Kohtusin seal naisega, kel oli juba 18. opp. Aga sellegipoolest, soovin nüüd oma opikarjäärile lõpu teha. Uude aastasse saan minna küll uue laubaga, aga ikkagi ta veel pulseerib ja ilmselt võtab lõplik paranemine veel aega. Vahel on üllatused sul lihtsalt tee peal. Käin ikka haigla taga Nõmme-Mustamäe metsas jalutamas ja ootamatu oli kohtuda keset metsa ehitud männipuuga! Jõuluaega jääb meenutama huvitav, kuigi päris morbiidne Linnateatri etendus, Estonia jõuluhommik ja Lütseumi kirikukontsert Kaarli kirikus. Ilmad on olnud hallid, aga ilma üle hetkel kurtmine on küll üsna viimane asi, mida praegu teha soovin :-).

Jõulupühad ja aasta lõpp on olnud toredad. Oma peret ja lähedasi ei asenda miski. Mitte keegi ei jaksa lõputult sinu isiklike muredega kaasas käia. Ise ka enam ei viitsi. Soovin, et suudaksime asjadest ja olukordadest lahti lasta, märgata oma jäikusi ja teha vajalikke muudatusi, et eluga sammu pidada. Mulle meeldis ühe mu psühholoogi ütlus:"Las raskuste läbimine olla sõnnikuks su uue ettevõtte loomisele ja edule." Ja mille poole pean veel püüdlema, on ühe teise psühholoogi soovitused:"Vabasta, ütle lahti minevikus toimunust! Kujuta ette, kuidas oled tervenenud! Kui inimene veel lahkuma ei pea, tuleb ta võimatutest olukordadest välja. Olen teel täiuslikkuse suunas. Raskustest saavad kosmilised õnnistused. Kõik raskused pöörduvad armuks. Mida sügavamal ära käime, seda kõrgemad on tipud. Otsi üles oma suur usaldus ja püüa sellesse lõdvestuda. Imed on olemas! Head uut aastat!

Enne ja pärast

Oli 2. detsember ehk ENNE. Päev enne mu neljandat peaoperatsiooni. Eestis ei saa küll ilmal lasta kunagi oma meelelolu rikkuda, kuid liiga tujutõstev see siiski ei olnud. Lasin haiglas teha kõik vajalikud protseduurid ja tundsin, et ma ei kuulu siia. Õed ja hooldajad ja arstid, kõik on toredad, aga ma ei kuulu siia. Mulle anti luba kodus magada, kuni vara enne kukke ja koitu tagasi olen. Ma ei lasknud seda endale kaks korda öelda :-).

Õhtuselt koeraringilt tulles kostis ust avades klirr ja minu 2003 Koreast ostetud õnnetoov võtmehoidja purunes tükkideks! Ahh, mida see ka veel tähendab? Korjasin tükid kokku ja ajasin võtmerõnga külge tagasi. Mõtted silkasid peas, et mida see küll tähendab? Oh seda eestlase ebausku küll! Kui üks võtmehoidja peab vastu 21 aastat, mida see siis peab tähendama? Väga hea võtmehoidja ju!

PÄRAST ei mäletanud ma isegi seda, kui narkoosiunne suikusin. Mäletasin küll selgelt oma arsti juttu tema osavatest kätest ja pärast sain isegi näha opisaalis tehtud indiaanlase skalbi sarnast pilti, olles ise selles, kuidas nüüd öelda pea- või kõrvalosatäitja ;-). Järgmisel päeval sain koju minna. Kõik need paistetused ja sinakad silmad jäid sellesse perioodi. Ilus oli olla. Aga mul on nüüd uus laup. Kena õmblusega, paranemas, kuigi 3 nädalat hiljem ikka veel turses. Loodan ja palun ja soovin, et aitäh kõige eest, teeme nüüd midagi igapäevasemat ka. Igapäevane asi on küll iga inimese jaoks erinev. Olen tänulik armsale haiglapersonalile ja oma arstile, kel huumorimeel on healt tasemel ja loodetavasti ka lõpptulemus.

Lihtsalt pean toitumisnõustajana lisama siia oma viimase päeva haigla õhtusöögi. Kuna olin märkinud, et palun menüüs arvestada sooviga gluteenivaba, piimavaba ja lisatud suhkru vaba, olid nad mulle lisanud igaks juhuks juurde ka vegan. Nii ma oma kanaprae kartulitega pintslisse panin. Väga maitsev lihavaba oli ;-). Ja sain ka Korea saladusele jälile. Üks tore õde, kes on suur Korea kultuuri fänn, rääkis mulle haiglas, et samal päeval, kui minu võtmehoidja kokku kukkus, toimus Lõuna-Koreas ca 2,5 tunniks riigipööre. Nüüd on loodetavasti nii Korea kui minu võtmega kõik jälle kontrolli all!

Jõusaal, jõukadu, superdoosid...

Jätkasin füsioterapeudi ja jõusaali külastamisega, tegin teise lühitutvustuse oma planeeritavad OÜ kohta BNI kogukonnas, pidasin mõne lühiloengu toitumisest, tegin mõned trenniampsud, käisin erinevate treenerite juures joogas, venitustrennides. Kõik sujus, kuni mu teisel superkeemia korral tõsteti veelgi doosi. Arst julgustas võtma oksendamisvastaseid ravimeid alla, sest need on üsna ohutud. Kuna esimene öö oli jälle väga hull ja piinarikas, kuulasin teda. Käisin keemiakuuri ajal ka paar korda jõusaalis, kuid tundus, et jõud läheb lihtsalt kehast välja. Minu valmis timmitud raskused olid hiidrasked, lihtsalt ei jõudnud läbi teha tavalist protseduusi 45 minutiga. Iga päevaga läks enesetunne hullemaks. Kõht jäi nädalaks lootusetult kinni, olemine läks aina hägusemaks. Nädala pärast ei tundnud ma end ise ka enam ära. Tasakaal ja mälu olid häirunud, käekiri kehv, kõne häirunud, paroolid ja numbrid peast nagu pühitud, keerdtrepist trepikojas allasaamiseks pidin elus esimest korda kasutama trepikäsipuude abi ja seitse korda mõõtma, kuhu astun. Kallis abikaasa viis mu EMOsse. Mida nad seal mulle kõik tilgutasid ja kuidagi andsin nõusoleku kõike teha, mis vaja... Õhtuks lasti mind siiski koju ja siis taaskord taastuma. Jätsin pooleli ühe koolituse, jätsin ära kõik tööampsud-trennid. Kuidagi ikka vedasin end mõne päeva pärast kohale Sally Stuudiosse lemmiklooma kursusele. Õnneks kestis see terve sügise. Nüüd on meie kallis Grey lõuendile jäädvustatud. Ja mina vist olen end ka kuu aega hiljem enam-vähem leidnud.

Väikesed nõiad sõidavad joogalaagrisse

Suve lõpus sain ootamatu ja põneva kutse minna Väikeste Nõidade Salaseltsi kogunemisele. Kõik olid võõrad vägevad naised, kes kogunevadki korra kuus. Tantsisime "nagu poleks kunagi midagi juhtunud", laulsime mantraid, nagu oskaks laulda, ostsime käsitsi valmistatud kosmeetikat, käsitööd. Oh, kui ma sügisöösel koju sõitsin, olin energiast tulvil. Kui palju huvitavaid inimesi, igaühel oma lugu rääkida! Nii ma otsustasingi minna oma esimese superdoosides keemiaravi viimasel viiendal päeval Alam-Pedjale jooga- ja matkalaagrisse. Taaskond võõraste inimestega, paar väikest nõida siiski näo järgi tuttavad ka. Kui keemiakuur algas taaskord koledate protseduuridega seal, kus kuningaski üksi käib, siis looduses matkamine, jooga ja värske õhk aitasid sellest üle saada. Olen nii uhke, et läksin ja ei jäänud oma hirmu külge kükitama.

Jõhvikad olid kui paradiisiõunad! Vesi oli vahepeal matkates kummiku ülemise servani. Ilm ja seltskond olid imeilusad! Õhtuse rituaalina toimus indiaanitelk, mille tegijad ise üles ehitasid ja kus oli kolm tseremoonia vooru. See oli täiesti uudne kogemus mulle, kel polnud lubatud saunas käia, end pingutada jne. Pidasin kaks päris pikka seanssi vastu. Jagamisvoor oli nii vabastav. Ja milline uni tuli öösel koos täiskuuga!

Oktoobri keskpaik tõi härmas niidud, selge taeva, päikese. Soovisin ühe loodusesõbraga minna hommikul kakke luurama, kuid saime üksteisest kuidagi valesti aru. Seega luusisin üksi, aga pärast sai sellest alguse minu uuesti maalimise alustamine. Koju jõudes läksin kunstipoodi ja ostsin omale uued õlivärvid. Sellest laagrist sündis pildi järgi kakuke, kes kükitab nüüd minu kirjutuslaual. See oli imeilus nädalavahetus uskumatute seiklustega minu jaoks. Nagu oleks välismaal käinud.

Pässikust kaevetöödeni

Mis või kes see on? Jah, õige, kasepässik! Mis saab olla hoolivam ja toredam, kui see tuuakse sulle koos jõhvikatega kingituseks Lapimaa tundrast? Mitte miski! Tänaseks on see tükeldatud ja osaliselt ka jahvatatud ning joon seda igal hommikul. Arvasin, et ei maitse hästi, aga tegelikult on täitsa joodav, üsna neutraalne. Arst küll ütles, et kui soovite, siis jooge. See on looduslik keemiaravi. Iseasi, kas see teie ajubarjääri lävib. Noh, teen siis mõtte endale sobivamaks: joon kasepässiku teed, sest see aitab mul looduslikul moel terveneda.

Kas maailmas juhtub imesid? Mina usun, et jah, koguaeg, kui neid märgata. Oma 6-nädalase haiglakarjääri ajal käisin enamustel päevadel kahte väepuud kallistamas. Ühel minu ragulkapuul olid ühel päeval peal armsad seenekesed. Ilmselt mingi märk, sest päev hiljem olid need tõmbunud täpiks! Usun, et sama teevad ka mulle järele jäänud võimalikud pahad rakud. Annavad alla ja lubavad mul jätkata elu parimal moel. Inimesed, kas te teate, kui õnnelikud te tegelikult olete? Kasvõi selle pisikese asja pärast, et te ei pea võtma ravimeid, eriti veel täiskeemilisi tablette, mis hävitavad lisaks haigetele rakkudele ka terved??? Sarnane ühe silmapilgu muutus toimus nädalavahetusel, kui taevas meie ees kumas erkpunaselt. Tegin ruttu pilti ja mõtlesin, et teen 100 m pärast uuesti, kuid hetke pärast oli taevas asendunud hallusega.

Kaevetööd on toimunud peamiselt hingetasandil. Oli rõõm käia teadjanaise Mai-Agate Väljataga loengul ning seejärel ka eravastuvõtul. Mõned mõtted, millega edasi minna: Lase elul kulgeda ja ta toob selle, mida ta pakub. Sa ei saa kõige parema tahtmise juures olla süüdi kellegi teise surmas ega haiguses. Mina olen isikuna täiuslik! Ma olen alati hoitud, kaitstud, armastatud, tervendatud oma kõrgemate jõudude poolt ja nad juhivad mind igal sammul. Kõikide murede algpõhjus on sinu tunnetes. Ära süüdista ennast isikuna! Lõpeta mõtlemine, tee kõike südame tunnete järgi. See kõik aitab mul arstide poolt tulnud enesekaitse sõnumeid tervenemise heaks ümber sõnastada. Ka nädalavahetusel toimunud konstellatsioonipäev ning isikliku teema lahtivõtmine andis niipalju leevendust! Kui on mõni teema lapsepõlvest jäänud vaevama, saab endale ettekujutatud või läbimängitud olukorras öelda, et ma olin ju ainult laps ja paluda andestust. Mõned mõtted kogenud Austria terapeudilt: Kuni hetkeni, kui sa pole valmis vastu võtma oma vanemaid sellisena nagu nad on/olid, ei toeta energia sind. Pööra mõte sellele, kui rikas oled praegu, mitte sellele, kui õnnetu olid varem. Sul ei ole vaja päästa kogu maailma. Piisab, kui tegeled vaid enda probleemiga. Omaenda saatust kanda on piisav. Iga tõde, mis päevavalguse kätte tuleb, töötab meie heaks. Muuda äratundmine võimalikuks oma kehas! Mul on nii palju veel õppida!

Karje - 6 nädalat järjest

Ma pole kunagi oodanud rohkem oma pulma-aastapäeva kui seekord. Tinapulm ikkagi ka, aga sel päeval võtsin oma viimase selle kuuri mürgi, 42 päeva järjest ja päev hiljem lõppes 30 korda väldanud kiiritus. Mulle tundus juba, et käin PERHis tööl. Iga nädal vereproovid, iga päev protseduurid. Ükskord sõitsin oma ettevõtluskoolitusele, aga olin automaatselt pööranud haigla suunas ;-). Rutiin, uus dieet, kergem olek, alguses hirm, hiljem oligi pigem töö. Kui viimasel päeval maski endaga koju kaasa küsisin ja selle põrandale maha panin, oli meil koos mehega sama mõte: Munchi "Karje!" See on maalitud 1893. Kunstiabi veeb kirjeldab: Väidetavalt on teose idee tulnud Munchi tabanud paanikahoost kui ta koos kahe sõbraga Oslo lähedal jalutas. Ühele poole jäi linn ja teisele poole fjord. Päike oli silmapiiri taha vajumas ja värvis äkitselt kogu taeva punaseks. Munchile tundus nagu oleks lõputu karje läbistanud looduse. Ta seisis ja värises üle terve keha. On ka väidetud, et Munch väljendas selle maaliga isiklikku või tollase põlvkonna ängitunnet. Kahtlemata on selle teose populaarsus seotud sellega, et sobib sümboliseerima ka tänapäeva argielu pingeid ja stressi. Ka minu jaoks on see tähendus sümboolne, sest enamus inimkonna hädasid tuleb üleliigsest pingest, millega me enam mingil hetkel hakkama ei saa ja kehas väljendub see mingi haigusena. "Karje" on laenatud internetist. Minu mask nägi siis välja selline:

Ja mina nägin välja oma protseduurinurgas sedasi. Muidugi sõidutati mind sinna masinasse sisse ja mask oli väga tihkelt ja valusalt ümber. Nägu oli pärast veel vähemalt tund või paar ruuduline.

Karje on nüüd valla lastud, aga kui keegi küsib, kas see oli tehtav, siis vastus on jah. Olen ju elus. Ja samal perioodil olen õppinud väga palju elust, haigustest, hirmust ja sellest vabanemisest ning iseendast. Kui mõni tuttav on kommenteerinud, et tundub, et oled uue hingamise saanud või et sul on praegu mugavusstsoon, et annad nii vähe trenne, siis nii on. Mugavusstsoonist on asi küll üsna kaugel, aga tõsi on see, et naudin igat päeva ja teen tulevikuplaane, püüdes elada ikka tänases päevas.