Sussid

Olen suvest saati müdistanud ja pingutanud jõusaalis. Ligi pool aastat: ikka 45 minutit kord ja kaks kava korraga. Iga kord ei jõudnud ka. Lihtsalt ei jaksanud. Pidev väsimuse foon vajas ületamist. Aga siht oli silme ees: kes pingutab, see ei kaota kõike, siinkohal otseselt lihaseid. Medicumi jõusaal Stockmanni V korrusel on ilmselt Eesti kõige kaasaegsem ja uuem. Selliseid masinaid ei olnud ka mina varem näinud. Teed oma füsioterapeudiga masinatele tiiru peale. Sulle koostatakse oma kava, pannakse see käepaelale. Kui puudutad paelaga masinat, tuleb rõhu abil sinna soovitud sobilik raskus ja annad minna: 3 seeriat igal pool. Ja mis peamine, jõusaalis trenni tehes säilib motivatsioon pingutada ja pärast on hea olla, kui said tehtud. Eriti hea tunne on, kui vahepeal saad raskustele lisa panna. Siis aga on tunne vastupidine, kui selgub, et rohud on oma töö nii "hästi teinud," et tavapärased raskused on ületamatud või kava jääb pooleli. Aga milline pilt on siis perearstide jt suunatud patsientidel? Mina eristusin lisaks oma peitvale peapaelale ka tossude ja spordiriietega pluss see, et teadsin, mis lihaseid treenin ja miks. Valdav enamus pealevaadates mahub ühe sõna sisse: sussid. Aga kes juba spordisaalis, siis ikka juba võitjate poolel.