Paranemise optimismus ja negativismus vaheldumisi

Ilusad varahommikused jalutuskäigud või siis tihti pigem magamised. Päevased jalutuskäigud igal juhul. Tunnen, kuidas vaikselt kosun ja rohkem jaksan. Kui teisipäeval oli opp, siis laupäeval veel veidi paistes näoga läksin pardilaste jõulupeole ja õhtul, ise ka imestasin, venna juubelile Pärnusse. Südame tegi soojaks, kui sain pardilaste peol "aasta vabatahtliku" tiitli. Mul on au seda organisatsiooni vabatahtlikuna esindada õiguskantsleri puuetega inimeste nõukojas. Sel aastal oli tore anda suveseminaril ka üks loeng ja traditsioonide hulka kuulub ikka ka vaprusekastide pakkimise aktsioon koos paljude teiste vabatahtlikega. Aga jah, see oli suur au ja üllatus ja jätkuvalt on põhjust tänulik olla!

Vahepeal käivad emotsioonid üles ja alla. Kui haiglas mõtlesin, et 4 oppi kolmveerand aasta kohta on palju, siis enam nii mõtle. Kohtusin seal naisega, kel oli juba 18. opp. Aga sellegipoolest, soovin nüüd oma opikarjäärile lõpu teha. Uude aastasse saan minna küll uue laubaga, aga ikkagi ta veel pulseerib ja ilmselt võtab lõplik paranemine veel aega. Vahel on üllatused sul lihtsalt tee peal. Käin ikka haigla taga Nõmme-Mustamäe metsas jalutamas ja ootamatu oli kohtuda keset metsa ehitud männipuuga! Jõuluaega jääb meenutama huvitav, kuigi päris morbiidne Linnateatri etendus, Estonia jõuluhommik ja Lütseumi kirikukontsert Kaarli kirikus. Ilmad on olnud hallid, aga ilma üle hetkel kurtmine on küll üsna viimane asi, mida praegu teha soovin :-).

Jõulupühad ja aasta lõpp on olnud toredad. Oma peret ja lähedasi ei asenda miski. Mitte keegi ei jaksa lõputult sinu isiklike muredega kaasas käia. Ise ka enam ei viitsi. Soovin, et suudaksime asjadest ja olukordadest lahti lasta, märgata oma jäikusi ja teha vajalikke muudatusi, et eluga sammu pidada. Mulle meeldis ühe mu psühholoogi ütlus:"Las raskuste läbimine olla sõnnikuks su uue ettevõtte loomisele ja edule." Ja mille poole pean veel püüdlema, on ühe teise psühholoogi soovitused:"Vabasta, ütle lahti minevikus toimunust! Kujuta ette, kuidas oled tervenenud! Kui inimene veel lahkuma ei pea, tuleb ta võimatutest olukordadest välja. Olen teel täiuslikkuse suunas. Raskustest saavad kosmilised õnnistused. Kõik raskused pöörduvad armuks. Mida sügavamal ära käime, seda kõrgemad on tipud. Otsi üles oma suur usaldus ja püüa sellesse lõdvestuda. Imed on olemas! Head uut aastat!

Enne ja pärast

Oli 2. detsember ehk ENNE. Päev enne mu neljandat peaoperatsiooni. Eestis ei saa küll ilmal lasta kunagi oma meelelolu rikkuda, kuid liiga tujutõstev see siiski ei olnud. Lasin haiglas teha kõik vajalikud protseduurid ja tundsin, et ma ei kuulu siia. Õed ja hooldajad ja arstid, kõik on toredad, aga ma ei kuulu siia. Mulle anti luba kodus magada, kuni vara enne kukke ja koitu tagasi olen. Ma ei lasknud seda endale kaks korda öelda :-).

Õhtuselt koeraringilt tulles kostis ust avades klirr ja minu 2003 Koreast ostetud õnnetoov võtmehoidja purunes tükkideks! Ahh, mida see ka veel tähendab? Korjasin tükid kokku ja ajasin võtmerõnga külge tagasi. Mõtted silkasid peas, et mida see küll tähendab? Oh seda eestlase ebausku küll! Kui üks võtmehoidja peab vastu 21 aastat, mida see siis peab tähendama? Väga hea võtmehoidja ju!

PÄRAST ei mäletanud ma isegi seda, kui narkoosiunne suikusin. Mäletasin küll selgelt oma arsti juttu tema osavatest kätest ja pärast sain isegi näha opisaalis tehtud indiaanlase skalbi sarnast pilti, olles ise selles, kuidas nüüd öelda pea- või kõrvalosatäitja ;-). Järgmisel päeval sain koju minna. Kõik need paistetused ja sinakad silmad jäid sellesse perioodi. Ilus oli olla. Aga mul on nüüd uus laup. Kena õmblusega, paranemas, kuigi 3 nädalat hiljem ikka veel turses. Loodan ja palun ja soovin, et aitäh kõige eest, teeme nüüd midagi igapäevasemat ka. Igapäevane asi on küll iga inimese jaoks erinev. Olen tänulik armsale haiglapersonalile ja oma arstile, kel huumorimeel on healt tasemel ja loodetavasti ka lõpptulemus.

Lihtsalt pean toitumisnõustajana lisama siia oma viimase päeva haigla õhtusöögi. Kuna olin märkinud, et palun menüüs arvestada sooviga gluteenivaba, piimavaba ja lisatud suhkru vaba, olid nad mulle lisanud igaks juhuks juurde ka vegan. Nii ma oma kanaprae kartulitega pintslisse panin. Väga maitsev lihavaba oli ;-). Ja sain ka Korea saladusele jälile. Üks tore õde, kes on suur Korea kultuuri fänn, rääkis mulle haiglas, et samal päeval, kui minu võtmehoidja kokku kukkus, toimus Lõuna-Koreas ca 2,5 tunniks riigipööre. Nüüd on loodetavasti nii Korea kui minu võtmega kõik jälle kontrolli all!

Jõusaal, jõukadu, superdoosid...

Jätkasin füsioterapeudi ja jõusaali külastamisega, tegin teise lühitutvustuse oma planeeritavad OÜ kohta BNI kogukonnas, pidasin mõne lühiloengu toitumisest, tegin mõned trenniampsud, käisin erinevate treenerite juures joogas, venitustrennides. Kõik sujus, kuni mu teisel superkeemia korral tõsteti veelgi doosi. Arst julgustas võtma oksendamisvastaseid ravimeid alla, sest need on üsna ohutud. Kuna esimene öö oli jälle väga hull ja piinarikas, kuulasin teda. Käisin keemiakuuri ajal ka paar korda jõusaalis, kuid tundus, et jõud läheb lihtsalt kehast välja. Minu valmis timmitud raskused olid hiidrasked, lihtsalt ei jõudnud läbi teha tavalist protseduusi 45 minutiga. Iga päevaga läks enesetunne hullemaks. Kõht jäi nädalaks lootusetult kinni, olemine läks aina hägusemaks. Nädala pärast ei tundnud ma end ise ka enam ära. Tasakaal ja mälu olid häirunud, käekiri kehv, kõne häirunud, paroolid ja numbrid peast nagu pühitud, keerdtrepist trepikojas allasaamiseks pidin elus esimest korda kasutama trepikäsipuude abi ja seitse korda mõõtma, kuhu astun. Kallis abikaasa viis mu EMOsse. Mida nad seal mulle kõik tilgutasid ja kuidagi andsin nõusoleku kõike teha, mis vaja... Õhtuks lasti mind siiski koju ja siis taaskord taastuma. Jätsin pooleli ühe koolituse, jätsin ära kõik tööampsud-trennid. Kuidagi ikka vedasin end mõne päeva pärast kohale Sally Stuudiosse lemmiklooma kursusele. Õnneks kestis see terve sügise. Nüüd on meie kallis Grey lõuendile jäädvustatud. Ja mina vist olen end ka kuu aega hiljem enam-vähem leidnud.

Väikesed nõiad sõidavad joogalaagrisse

Suve lõpus sain ootamatu ja põneva kutse minna Väikeste Nõidade Salaseltsi kogunemisele. Kõik olid võõrad vägevad naised, kes kogunevadki korra kuus. Tantsisime "nagu poleks kunagi midagi juhtunud", laulsime mantraid, nagu oskaks laulda, ostsime käsitsi valmistatud kosmeetikat, käsitööd. Oh, kui ma sügisöösel koju sõitsin, olin energiast tulvil. Kui palju huvitavaid inimesi, igaühel oma lugu rääkida! Nii ma otsustasingi minna oma esimese superdoosides keemiaravi viimasel viiendal päeval Alam-Pedjale jooga- ja matkalaagrisse. Taaskond võõraste inimestega, paar väikest nõida siiski näo järgi tuttavad ka. Kui keemiakuur algas taaskord koledate protseduuridega seal, kus kuningaski üksi käib, siis looduses matkamine, jooga ja värske õhk aitasid sellest üle saada. Olen nii uhke, et läksin ja ei jäänud oma hirmu külge kükitama.

Jõhvikad olid kui paradiisiõunad! Vesi oli vahepeal matkates kummiku ülemise servani. Ilm ja seltskond olid imeilusad! Õhtuse rituaalina toimus indiaanitelk, mille tegijad ise üles ehitasid ja kus oli kolm tseremoonia vooru. See oli täiesti uudne kogemus mulle, kel polnud lubatud saunas käia, end pingutada jne. Pidasin kaks päris pikka seanssi vastu. Jagamisvoor oli nii vabastav. Ja milline uni tuli öösel koos täiskuuga!

Oktoobri keskpaik tõi härmas niidud, selge taeva, päikese. Soovisin ühe loodusesõbraga minna hommikul kakke luurama, kuid saime üksteisest kuidagi valesti aru. Seega luusisin üksi, aga pärast sai sellest alguse minu uuesti maalimise alustamine. Koju jõudes läksin kunstipoodi ja ostsin omale uued õlivärvid. Sellest laagrist sündis pildi järgi kakuke, kes kükitab nüüd minu kirjutuslaual. See oli imeilus nädalavahetus uskumatute seiklustega minu jaoks. Nagu oleks välismaal käinud.