Mida mäletame lapsepõlvest?

Käisime nädalavahetusel perekonnatuttavate pisipoisi 2-aastase poisi sünnipäeval. Kui kingituse välja võtsime, jäid silmad üksiti sinna vaatama ja uute autode vastu püsis suur huvi kohe tükk aega. Vahel mõtlen, et ega ma ka veel ikka päris täisvanuks ei ole saanud. Tihti ilmub selline lapselik rõõm mõningatest tegemistest. Teinekord meenuvad mõned lihtsad ja armsad seigad lapsepõlvest ja need on väga selged. Näiteks olen ujumistunnis, hoian hinge kinni ja teen korki ning pärast teised ütlesid mulle, et õpetaja kiitis mind. Või sõidame emaga tõukekelguga ja ma olen naeru kätte suremas, sest vahetasime kohad ja mina lükkasin teda. Või kükitan augustikuises suveaias ja kuulan krõbinaid ja püüan aimata, kus siilid liiguvad. Ja kukutan end lõpututesse lumehangedesse ja lund on niiiiii palju! Kui suvel Itaalias reisisime, jäin öises Firenzes ainiti vaatama karusselli, mis keerles nii uhkelt-uhkelt. Olin lapsemeelselt võlutud, sest see oli midagi niivõrd uhket. Kuigi ei paneks ka praegu pahaks, kui saaks mängida kivikeste, vihmausside ja puuloomadega. Ma arvan, et igas inimese on natuke last: kelles rohkem, kelles vähem.