Naeratage rohkem!

Samal päeval, kui heade mõtete linnas Tartus võeti vastu kiire otsus Raekoja platsis lumekoristamise asemel ehitada lumelinn, ronisid kolm “lumemutti” Kati, Janeli, Tiina ja co endakõrguse lumemäe alla ja tegid hilisel õhtutunnil vastvalmivale lumemajale sisekujundust. Selliseid lummehüppeid sai viimati teha 80ndate aastate keskel, aga ka siis ei sadanud selline lumehulk maha ühe päevaga! Kui ma nüüd juba kuivad riided seljas ja villased sokid jalas kodus diivanil Tättet kuulates ja pärnaõie teed juues mõnulen ja vannitoas vuliseb kuum vesi vanni, on mu rõõm lumest ja seltskonnast lahutanud pahameele väiklaste inimeste mittemõistmise suhtes. Kui hoolimata hulludest lumega kaetud teedest ja kaootilisest liiklusest Nõmme spordikeskusesse jõudsime, olin siiralt rõõmus, et suusalaenutus on veel lahti. Kui aga kurja olemisega naine minu palvele vastuseks mulle valjul rangel häälel teatas, et enam laenutada ei saa, sest nad sulgevad 45 minuti pärast ja mulle pooleks tunniks laenutada EI OLE võimalik, sest see EI OLE võimalik, siis märkasin, et olen jooksnud lähedalasuvasse tualetti ja neelasin sõna otseses mõttes pisaraid. Ma ei ole sel talvel kordagi suuski alla saanud ja kolimisel ei olnud suusad ilma ja aja puudumisel prioriteet ja ma tõesti tahtsin ju tunda vaid rõõmu libisemisest ja kuulda lume krudinat ning hoogsat liuglemist…ja seda kohe mitte homme või ülehomme, kui enam ei ole esimese korraliku lume tunnet. Õnneks on mul head sõbrad, kellelt laenates sain siiski lauad alla ja natuke liuelda. Tahan väga, et ma ise ega inimesed mu umber ei muutuks selliseks, kes ajavad näpuga rida ja näevad vaid tähti või punkte ja sõnu, kuid asja sisu ei mõista. Vähem keelamist ja rohkem rõõmu ning rõõmu sportimisest meie umber! Polegi ju üldse palju väikseks rõõmuks vaja, aga kui kerge on seda teinekord rikkuda. Naeratagem rohkem, see ei ole ju üldse raske!

Lepatriinud

"Kui sul on paha tuju, siis veeretad seda õnnekivi ja siis tulevad lepatriinud ja viivad kõik halva ära. Ja sul on sama hea tuju, kui sul praegu on!" õpetas 5-aastane printsess, kellele on mul au olla tädiks, kuidas ümber käia tema kingitusega. Ja kui sul on võimalus juures olla ning õpetada väikest tüdrukut tema esimesel kaherattalisel jalgrattal sõitma, siis on rõõm mitmekordne. Ja vahel läheb seda õnnekivi ikka vaja ka. Jutt lepatriinudest meeldis mulle väga :-)

Äratundmisrõõm Tallinnas

Tundsin kohe ära oma uue kodu. Tundsin ära aja, mil on vaja teha muutus. Ja siis tunti ära mind:-) Minu esimesel tööpäeval tutvustati mind mu uute kolleegidega. Neid on palju. Üks neist jäi mulle otsa vaatama ja küsis, kas olen Türilt pärilt. Ta teadis mu nime, sest ta ema oli selle meelde jätnud ja tema samuti. Mina olin see "suur ja tark", kes viis tema esimese klassi plikatirtsuna esimesel koolipäeval rongkäigus esimesele aktusele. Ja me kohtusime minu esimesel tööpäeval. Liigutav! Mina küll ei tea, mis oli selle abituriendi nimi, kelle käe kõrval mina oma esimesele koolipäevale vastu jalutasin. Mäletan vaid seda, et olin natuke kurb, et mulle päris oma suurt ei jätkunud, vaid pidime teda kellegagi jagama. Aga selle inimese ja faktiga kohtumine oli niivõrd üllatav, et jalutasin kodu poole naeratus näol ja mõtted suurest infotulvast hajevil.